Keeris

Mihhail Šolohhovi jutustus „Keeris“ (vene keeles „Судьба человека“) on lühike, kuid emotsionaalselt laetud teos, mis käsitleb Teise maailmasõja laastavat mõju inimesele. Lugu jutustab lihtsa vene mehe, Andrej Sokolovi, traagilise saatuse kaudu laiemalt kogu rahva kannatustest, vaprusest ja elujõust. Peategelane on veoautojuht, kes satub sõtta, vangilaagrisse ja kaotab peaaegu kõik, mis talle oluline: oma perekonna, kodu ja elurahu. Jutustuse tuumaks on siiski kohtumine väikese poisiga, kes toob tema ellu tagasi lootuse ja sisemise väärikuse.

„Keeris“ on üles ehitatud jutustuse vormis, kus autorina esineb pealtnäha kõrvaline tegelane, kes kuuleb Andrej Sokolovi lugu juhuslikul kohtumisel. See raamjutustuse vorm rõhutab loo intiimsust ja usalduslikkust. Šolohhov kujutab oma tegelast väärikuse ja sisemise tugevuse kandjana – lihtinimesena, keda ei murra ei füüsiline valu ega hingeline kaotus. Keel on selge, napp ja emotsionaalselt täpne, tuues esile inimese kannatuse ja väärikuse sõja kontekstis. Kuigi jutustus on lühike, jätab see sügava mulje just oma lakoonilisuse ja siira emotsionaalsuse tõttu.

Mihhail Šolohhov (1905–1984) oli vene nõukogude kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat, keda tuntakse eelkõige monumentaalse romaanisarja „Vaikne Don“ autorina. Tema looming keskendub sageli vene talurahva ja sõdurite elule suurte ajalooliste murrangute taustal. „Keeris“ on üks tema tuntumaid lühiproosateoseid, mille kaudu on võimalik tajuda autori oskust kujutada keerulisi tundeid lihtsate vahenditega. See jutustus on ühtaegu sõjajutt ja lugu inimlikkusest – väikesest, kuid otsustavast sisemisest valgusest, mis ei kustu ka kõige süngemates aegades.