Inimese esivanemad

Mihhail Nesturhi teos “Inimese esivanemad” on populaarteaduslik käsitlus, mille eesmärk on avada lugejale inimese kujunemise ja arengu varasemaid etappe. Raamat ilmus 1953. aastal ning peegeldab oma ajastu arusaamu evolutsiooniteooriast ja paleoantropoloogiast. Autor alustab inimese tekkimise mõistatuse tutvustamisest, liikudes sealt edasi järjestikuste arenguastmete juurde. Nii luuakse ülevaade ahvinimeste, pitekantropuste, sinantropuste, neandertallaste ja kromanjoonlaste arenguloost. Teos püüab pakkuda terviklikku pilti sellest, kuidas inimese füüsiline kuju ja elulaad on muutunud vastusena keskkonnale ja ajaloolistele tingimustele.

Sisukorra põhjal on teose ülesehitus selgelt etapiviisiline. Esiteks käsitletakse pitekantropusi ehk Jaava ahvinimesi, seejärel sinantropusi ehk Hiina ahvinimesi, kelle leiud olid 20. sajandi alguses teadusmaailmas murrangulised. Eraldi peatükk on pühendatud neandertallastele, keda autor nimetas meie otsesteks esivanemateks, mis oli toona levinud arusaam. Lõpuks jõuab Nesturh kromanjoonlasteni ehk ürgsete mammutiküttideni, kelle elulaad ja kultuurilised saavutused asetavad nad juba tänapäeva inimese vahetusse lähedusse. Raamatus antakse ka kirjeldusi sellest, kuidas ürginimesed elasid – nende tööriistadest, jahipidamisviisidest ja kogukonnaelu korraldusest.

Nesturhi käsitlus esindab nõukogude aja teaduslikku populaarteaduslikku stiili, kus rõhk oli evolutsiooni järkjärgulisel ja seaduspärasel arengul. Teos on mõeldud laiemale lugejaskonnale, pakkudes lihtsas keeles teaduslikke teadmisi inimese päritolu kohta. Samas peegeldab see ka 1950. aastate ideoloogilist tausta, mis kujundas toonast arusaama inimese arengust ja tema kohast looduse üldises evolutsioonis. “Inimese esivanemad” seega mitte ainult ei tutvusta paleoantropoloogia põhitõdesid, vaid annab ka tunnistust oma ajastu teaduse ja ideoloogia põimumisest.