Ašuug Kerib. Türgi muinasjutt

„Ašuug Kerib. Türgi muinasjutt“ on Mihhail Lermontovi ümberjutustus Lähis-Ida rahvaluulepärandist, mille keskmes on rändlaulik Keribi armastuslugu ja teekond. Tegemist on romantilise ja sümbolirikka looga, mis jutustab noorest mehest, kes peab lahkuma oma kallima juurest, et saada vääriliseks kosilaseks. Ta rändab läbi linnade ja maade, laulab, otsib elatist ning samal ajal säilitab lootust naasta kodulinna, et täita oma tõotus. Lugu on kantud usust saatuse pöördelisusse, südamekindlusse ja armastuse kestvusse, ühendades endas nii rahvaliku lihtsuse kui ka idamaise muinasjutu sügavuse.

Lermontovi töö ei seisne pelgalt loo üleskirjutamises, vaid selle kirjanduslikus töötluses, kus säilib rahvajutu põhi, ent lisandub autori keeleline meisterlikkus ja poeetiline rütm. Lugu areneb selges, kujundirikkas keeles, mis võimaldab lugejal tunnetada nii Keribi sisemisi heitlusi kui ka teekonna vaimsust. Muinasjutt ei keskendu ainult tegevusele, vaid sisaldab ka allegoorilisi kihte – rännak muutub hinge teekonnaks, kus truudus ja kannatlikkus seisavad vastamisi ahvatluste ja unustuse ohuga. Läbi kogu loo kumab lihtne, ent tähenduslik tõdemus, et ausus ja kindlameelsus võivad viia sihile isegi pikkade aastate järel.

Mihhail Lermontov (1814–1841) oli vene romantismi üks silmapaistvamaid esindajaid, kelle looming ulatub luulest proosani. Ehkki ta on tuntud eelkõige oma poeetilise ja eksistentsiaalse sügavusega, kuuluvad tema repertuaari ka rahvalugude põhjal loodud teosed, mille kaudu ta püüdis avardada vene kirjanduse ainevälja ning siduda seda laiemate kultuuriliste traditsioonidega. „Ašuug Kerib“ sündis tema huvist idamaise pärimuse vastu ning peegeldab nii tema romantilist idealismi kui ka kultuuridevahelist tundlikkust. Lühike, ent tähendusrikas muinasjutt on omal kohal tema loomingus kui mitmekihiline pilguheit armastuse, truuduse ja inimese sisemise rännaku olemusse.