Diraci meri

„Diraci meri” on Mihhail Jemtsevi ja Jefrem Parnovi ühiselt kirjutatud ulmeromaan, mis põimib omavahel teadusliku fantastika ja kriminaalromaani elemente. Lugu algab dramaatiliselt – kosmoselaeva hävingust ja ellujäänud tegelaste katsumustest, kuid peagi hargneb tegevus teadusliku sensatsiooni ümber. Keskne motiiv on avastus, mida autorid nimetavad „mustaks kastiks” – isetäiustuv ja iseprogrammeeruv elektronmasin. See leiutis on ühtaegu teaduse ime ja ohtlik jõud, mille kasutusvõimalused ulatuvad nii progressi edendamisest kuni hävinguni. Just see teaduslik probleemistik viib loo pinget täis vastasseisudeni.

Romaan ei piirdu pelgalt tehnilise leiutise kirjeldamisega, vaid toob lugejani pildi teadusinstituudi igapäevaelust ja inimestest, kes seal töötavad. Autorid uurivad, kuidas avastusi sünnib, milliseid eetilisi valikuid peavad teadlased tegema ning millised ohud varitsevad, kui teadust kasutatakse valedel eesmärkidel. Teose süžee seob kokku põneviku ja filosoofilised mõtisklused, luues nii mitmetasandilise loo. Kriminaalne liin, mis seostub avastuse võimaliku kuritarvitamisega, hoiab pinget üleval, samas kui teaduslikud arutelud avavad tulevikunägemusi ja teadmiste piire.

Mihhail Jemtsev (1930–2003) oli vene ulmekirjanik, kes kirjutas sageli koos Jefrem Parnoviga. Nende looming eristus oma teaduspõhisuse ja filosoofiliste alatoonide poolest, kus ulme ei olnud pelgalt seikluslik taust, vaid viis arutada progressi, vastutuse ja teadmiste piire. „Diraci meri” on üks nende tuntumaid teoseid, mis esindab nõukogude teadusliku fantastika traditsiooni, sidudes tehnilise detailsuse ja ideelise laiahaardelisuse. Jemtsev ja Parnov tõid oma romaanidesse kogemusi teadusmaailmast, muutes need usutavaks ja samas mõttetihedaks kirjanduseks.