Kõldõsini aeg. Lugulaul udmurdi vägilastest udmurdi eepos

„Kõldõsini aeg. Lugulaul udmurdi vägilastest“ on udmurdi rahva eepos, mille on kirja pannud Mihhail Hudjakov. Teos toob lugejani muistse pärimuse, milles keskset rolli mängib vägilane Kõldõsin. Legendide järgi elas ta inimeste seas, erinedes neist vaid pika kasvu poolest, kandes halli juuksepahmakat ja valget rüüd ning olles alati rõõmsa naeratusega. Kõldõsin rändas mööda põlde ja külasid, osaledes rahva elus ning aidates neid oma tarkuse ja jõuga. Tema kuju ühendab endas nii kangelase vägevuse kui ka rahva igapäevase töö ja maaelu tundliku mõistmise.

Eeposes avaneb udmurdi rahvapärimus, mis kajastab rahva maailmapilti, väärtusi ja ajaloolisi kogemusi. Kõldõsin ei ole pelgalt üleloomulik kangelane, vaid rahva hoidja, kes hoolitseb selle eest, et loodus ja inimeste töö oleksid tasakaalus. Lood kirjeldavad tema tegusid, tema sekkumist inimeste ellu ning tema rolli põllutööde ja kogukondliku elu korraldamisel. See annab eeposele erilise ilme, kus vägilane on samaaegselt nii müütiline kui ka inimlik kuju. Teose poeetiline keel ja looduspildid annavad aimu udmurdi kultuuri sügavast seotusest maa ja põlluga.

Mihhail Hudjakov (1894–1936) oli vene etnograaf, ajaloolane ja folklorist, kes uuris põhjalikult Volga-Kama piirkonna rahvaste kultuuri, sealhulgas udmurtide, mari ja tatarlaste pärimust. Tema töödes ühenduvad teaduslik täpsus ja rahvaluule kirjanduslik jäädvustamine. Hudjakov kogus ja süstematiseeris suure hulga rahvajutte, lugulaule ja legende, mille põhjal koostati ka „Kõldõsini aeg“. Kuigi Hudjakov ise hukati 1936. aastal stalinlike repressioonide käigus, jäi tema teaduslik ja kirjanduslik pärand püsima. Udmurdi eepose avaldamine eesti keeles annab lugejale võimaluse tutvuda ühe soome-ugri rahva rikkaliku ja poeetilise mütoloogilise pärandiga.