Naine, nagu ta seal seisis

Mihhail Artsõbaševi romaan “Naine, nagu ta seal seisis” kujutab inimsuhteid ja kirgede dünaamikat vene ühiskonna muutuste taustal 20. sajandi alguses. Teos algab suvitusromaanina, kus rõhk on vabamas õhkkonnas arenevatel suhetel, ent muutub peagi teravaks psühholoogiliseks draamaks. Artsõbašev uurib tegelaste kaudu moraali, iha ja ühiskondliku silmakirjalikkuse piire, tuues esile naise rolli muutumise moderniseeruvas maailmas. Romaani peategelane seisab kahe maailma vahel – ühelt poolt traditsioonilise perekäsitluse ja moraalikoodeksi, teiselt poolt uue vabaduse ja eneseteostuse iha vahel. Nõnda saab temast keskne kuju, kelle kaudu autor näitab, kuidas isiklikud valikud põrkuvad ühiskondlike ootustega. Artsõbaševi stiil on intensiivne ja otsekohene, kasutades nii psühholoogilist analüüsi kui ka sensuaalseid detaile, et tuua esile tegelaste sisemised vastuolud.

Raamat äratas ilmudes vastuolulisi hinnanguid. Seda nimetati omal ajal korraga nii dekadentlikuks kui moralistlikuks, nii erootiliseks kui feministlikuks teoseks. Selline vastuolu tulenes asjaolust, et Artsõbašev ei pakkunud lugejale valmis hinnanguid, vaid pani tegelased kõnelema iseenda elu ja soovide kaudu. Nii muutub teos ajastu peegelduseks, kus ühiskond püüab leida uut tasakaalu isikuvabaduse ja moraalipiiride vahel. Tänapäeval loetakse romaani pigem ühiskonnakriitiliseks uurimuseks kui skandaalseks kirjanduseks – see on lugu, mis näitab, kuidas intiimsus ja eneseteadvus võivad olla samal ajal nii vabastavad kui hävitavad jõud. Raamatu lisaväärtuseks on Vaapo Vaheri järelsõna, mis avab Venemaa nn bulvarikirjanduse tausta ja näitab selle seoseid klassikalise kirjanduse traditsiooniga. Nii asetub teos laiemasse kultuurilisse ja ajaloolisse konteksti, mis aitab mõista tolle aja moraali- ja väärtushinnangute ümberkujunemist.

Mihhail Artsõbašev (1878–1927) oli vene kirjanik, kes saavutas tuntuse oma avameelse ja ühiskonnakriitilise proosaga. Tema teosed, sealhulgas “Sanin” ja “Naine, nagu ta seal seisis”, tõid vene kirjandusse modernistliku psühholoogilise vaatenurga, mis käsitles seksuaalsust, individuaalsust ja moraalset relativismi. Artsõbašev kuulus nende autorite hulka, kes 20. sajandi alguses tõid avalikku arutellu teemad, mida varem peeti sobimatuks, ning seetõttu sattus ta korduvalt kriitika ja tsensuuri alla. Samas iseloomustab tema loomingut ka moraalne sügavus – ta ei ülista pahet, vaid uurib selle tagamaid. “Naine, nagu ta seal seisis” on näide sellest, kuidas Artsõbašev kasutas realistlikku jutustust ja sisemonoloogi, et kujutada inimese sisemist lõhestatust. Tema looming on jäänud vene kirjanduse piiripealseks nähtuseks, mis seob esteetilise julguse ja ühiskondliku tundlikkuse üheks provokatiivseks tervikuks.