Miira

Jutustuses „Miira“ viib Mihhail Aleksejev lugeja revolutsioonijärgsesse vene külakeskkonda, kus igapäevaelu möödub raskes töös ja vaesuses. Peategelaseks on hobune Miira – vana, töökas loom, kellele toetub kogu pere majanduslik toimetulek. Kui Miiral sünnib varss Maika, saab sellest sündmusest külma ja nappusega harjunud talus soe ja lootustandev hetk. Varsast saab perele sümbol uuest algusest, paremast tulevikust, mille poole püüeldakse, vaatamata nappidele vahenditele ja karmi elu tõsiasjadele.

Loo fookus on küll hobustel, kuid tegelikult räägib teos palju enamast – see peegeldab peresuhete tähendust, laste siirast rõõmu ning vastandub sellele elu paratamatus, mis sageli toob kaasa valusaid kaotusi. Aleksejev käsitleb inimeseks olemise küsimusi loomade kaudu – kuidas inimene vajab tuge ja kuuluvustunnet ning kui sügavalt võib puudutada lein, isegi kui selle põhjustajaks on loom, mitte inimene. Miira ja Maika saatused põimuvad laste omadega, tuues esile sügava empaatia, mida inimene võib tunda looduse vastu.

Mihhail Aleksejev oli vene nõukogude kirjanik, kelle loomingus kohtuvad sageli sõjajärgne elu, külaühiskonna keerukused ja lihtsate inimeste sisemaailm. Ta oskas kirjutada väheste sõnadega paljuütlevat proosat, kus vaikuse ja sündmuste taga on tunnetatav suur psühholoogiline sügavus. Aleksejevi jutustused räägivad elust ilma ilustusteta, kuid jäävad samas inimlikuks ja puudutavaks.