Eeluurimisvangistus. Kummardus Ingmar Bergmanile

Mihály Sükösdi teos „Eeluurimisvangistus. Kummardus Ingmar Bergmanile” põimib poliitilise ja isikliku tasandi, luues portree ühiskonnast, kus vabadus ja loomingulisus põrkuvad võimustruktuuride ja kontrollimehhanismidega. Raamat käsitleb ühe intellektuaali saatust, keda tabab ootamatu arreteerimine ja kelle maailm kitseneb vangikongi seinte vahele. Seal, füüsilise eraldatuse ja sisemise kaose vahel, toimub laiem mõtisklus süü, süütuse ja mälu teemadel. Sükösd ei keskendu mitte ainult välistele sündmustele, vaid ka vaimsetele reaktsioonidele ja enesepeegeldusele, mis sellises olukorras esile kerkivad.

Teose keskne joon on viide ja kummardus Ingmar Bergmanile, kelle loomingust on autor selgelt inspireeritud. Psühholoogiline süvenemine, eksistentsiaalsed küsimused ja inimese sisemaailma analüüs viitavad Bergmani filmikunstile, kus vaikuses ja pilkudes peitub rohkem kui sõnades. Sükösd toob esile vangistuse kui vaimse ruumi, kus aeg omandab teise tähenduse ning iga väiksemgi detail – valguslaik seinal, kõrvalseisja sammud – muutub tähendusrikkaks. Lugeja ees rullub lahti tekst, mis ei piirdu dokumentaalse kajastusega, vaid muutub metafoorseks aruteluks loovuse ja kontrolli vahekorra üle.

Mihály Sükösd oli Ungari kirjanik ja filmikriitik, kelle looming kandis sageli tugevat kultuurilist ja filosoofilist laengut. Ta tegutses ka toimetajana ning oli tuntud kui üks erudeeritumaid Bergmani tõlgendajaid oma ajas. Tema kirjutistes põimusid kultuurikriitika ja isiklik vaatepunkt, pakkudes lugejale võimalust näha ühiskondlikke protsesse läbi subjektiivse, kuid mõtestatud prisma. „Eeluurimisvangistus” on osa tema laiemast loomingust, kus kirjanduslik keel teenib nii mõtlemise kui ka mälu taasloomise funktsiooni.