Kurgkaliif

Kui ma sara alla jõudsin, valas juba nagu oavarrest. Peokorraldajad karglesid, ronisid lampioone puu otsast alla tooma. Kelnerid kahmasid ähmiga laudlinu. Mullitavad lombid katsid jalamaid maapinna; taevane kunstnik viirutas tihedate veejoontega silmapiiri, nii nagu minu Piibli piltidel oli rööbikute joontega viirutatud taevas. Publik pressis end sara alla ja rõdule, inimene inimese kukil; tants lakkas ruumipuudusel. Nööpnõelalgi polnud ruumi maha kukkuda. Higi ja vihma lõhn segunes alkoholilõhna ja tubakasuitsuga, mustlasmuusika paduvihma muusikaga. Kõik vaatasid, vaatasid taevani ulatuvaid peeni niite.- Kohe jääb üle, ütles Krug asjatundlikult.Ja tõesti jäigi kohe üle. Tants algas uuesti. Ka mina võtsin üksteise järel väikesi tüdrukuid tantsima, aeg-ajalt ka mõne suurema, kellel ei olnud parajasti partnerit. Vilunult, ilusasti; täiskasvanud vaatasid naeratades, tüdrukud ei saanud minult pilku ära, Džizi pigistas salaja mul kätt, ma naljatasin, tegin komplimente, õnnelik selles liikumises, keerises, ilusate, tervete, lõbusate tütarlaste keskel. Ma unustasin kõik ära. Ennäe, ka Majer oli õnnelik, sest Sarközyd olid saabunud; ma naeratasin neile, kui nad Ellaga sõnatult minust mööda tantsisid. Ma armastasin kõiki, ma rõõmustasin, et ma elan selles ilusas maailmas.Ka mu ema ja õde olid kohale jõudnud. Me jalutasime väikese õega läbi aali. Ema saatis meid uhke nautiva pilguga. Siis me läksime paaride vahele lahku.