Surnud majad

Venezuela kirjaniku Miguel Otero Silva romaan „Surnud majad“ kujutab elu vangilaagris, kus viibivad poliitilised kinnipeetavad. Teos põhineb suuresti autori isiklikel kogemustel – Otero Silva viibis ise 20. sajandi alguses vangistuses, kuna oli seotud revolutsioonilise liikumisega diktaator Gómez’i vastu. Romaanis keskendutakse rühmale vangidele, kelle igapäevane eksistents kujuneb rutiinist, alandustest ja sisemisest vastupanust. Kuigi füüsiliselt on nad suletud müüride vahele, jäävad mõtted vabaks, liikudes minevikku, unistustesse ja ideoloogilistesse aruteludesse, mis hoiavad neid vaimselt elus.

Teose pealkiri viitab mitte ainult vangla hoonetele, vaid ka laiemale tunnetusele – „surnud majad“ on paigad, kus elu näib seiskuvat, kus aeg justkui tardub ja inimese eksistents taandub üksnes kestmisele. Ometi on nendes müürides säilinud trots ja soov muuta maailma. Läbi erinevate vangide sisemonoloogide ja vestluste joonistub välja ka Venezuela poliitiline olukord, sotsiaalne ebavõrdsus ja autoritaarse võimu all kannatav rahvas. Teos ei sisalda suuri süžeepöördeid ega väliseid pingekõveraid, vaid kujuneb sisemise pinge ja vaimse vastupanu väljenduseks, olles samas vaikne süüdistus rõhuvale süsteemile.

Miguel Otero Silva (1908–1985) oli kirjanik, ajakirjanik ja poliitik, kes osales aktiivselt Venezuela vasakpoolsetes liikumistes. Ta oli üks partei Acción Democrática asutajatest ja töötas hiljem ka ajalehetoimetajana. Tema loomingus põimuvad ühiskonnakriitika, humanistlik idealism ja ladinaameerikalik jutustamislaad, milles ei peljata kujutada kannatusi, kuid säilib lootus inimliku väärikuse säilitamise võimalikkusele. „Surnud majad“ on tema esikteos, mis tõi talle laiemat tuntust nii kodumaal kui rahvusvahelises kirjandusmaailmas.