Abel Sánchez. Lugu kirest

„Abel Sánchez. Lugu kirest“ on Miguel de Unamuno üks tuntumaid teoseid, mis ilmus eesti keeles 1989. aastal sarjas „Loomingu Raamatukogu“. Romaan on Unamuno enda nimetatud *nivola* – vorm, kus traditsioonilise jutustuse asemel kerkib esile filosoofiline skeem ja inimhinge sisekõne. Teose aluseks on Piibli Kaini ja Aabeli lugu, mida autor tõlgendab uues võtmes, asetades keskmesse kadeduse kui inimlikult ja metafüüsiliselt paratamatu kire. Lugu kulgeb kahe tegelase – Joaquini (Kaini) ja Abeli – vahelises pinges, milles peegeldub nii armastus, looming kui ka hävitav vastasseis.

Romaanis avatakse kadedus mitte pelgalt sotsiaalse või majandusliku ebavõrdsuse tundena, vaid sügavama, eksistentsiaalse kogemusena. Joaquin, kelle elus domineerib lõputu püüdlus, ei leia rahu, kuna tajub pidevat varjutust Abeli, kunstniku ja looja ees. Unamuno seob inimestevahelise kire rahvaste ja kultuuride tasandiga, näidates, et kadedus võib olla jõud, mis kujundab nii isiklikke kui ka kollektiivseid saatuseid. Dialoogid, mis romaani läbivad, annavad tekstile erakordse sisemise intensiivsuse ja muudavad selle rohkem ideede kui sündmuste looks. Teose lõpus ilmneb lepituse võimatus, kus lunastust pakub vaid surm.

Miguel de Unamuno (1864–1936) oli Hispaania filosoof, kirjanik ja mõtleja, kes kuulus niinimetatud 98. aasta põlvkonda. Tema looming ühendab eksistentsialistlikke ideid ja sügavat religioosset tunnetust, rõhutades sisemist vastuolu mõistuse ja usu, vabaduse ja paratamatuse vahel. Unamuno kasutas tihti filosoofilist romaanivormi, et uurida inimelu suurimaid küsimusi. „Abel Sánchez“ kuulub tema hilisemate teoste hulka ning on selge näide sellest, kuidas ta sidus Piibli arhetüübid modernse inimese hingeprobleemidega. Unamuno looming on jätnud sügava jälje nii hispaania kirjandusse kui ka Euroopa filosoofilisse mõttelukku.