Vaimukas rüütel Don Quijote La Manchast

Miguel de Cervantes Saavedra suurteos „Vaimukas rüütel Don Quijote La Manchast“ on hispaania kirjanduse tähtteos, mille esimene eestikeelne tõlge ilmus 1924. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandel. Raamat räägib La Mancha aladelt pärit härrasmehest, kes loetud rüütliromaanide mõjul otsustab ise rüütliks hakata. Ta võtab endale nimeks Don Quijote ja asub seiklusretkele, eesmärgiks kurjuse vastu võidelda ja headuse eest seista. Tema kaaslaseks saab talupoeg Sancho Panza, kelle eluterve mõistus ja maa lähedane pilk moodustavad terava vastanduse Don Quijote idealismile ja fantaasiatele.

Romaan on üles ehitatud satiirina, mis naeruvääristab tolle aja populaarsust nautivaid rüütliromaane, kuid samas tõstatab ka universaalseid küsimusi ideaalide ja reaalsuse, hullumeelsuse ja tarkuse, üksikisiku ja ühiskonna suhete kohta. Don Quijote võitlus tuuleveskitega, mida ta peab hiiglasteks, on kujunenud kirjanduse üheks tuntumaks ja enam tsiteeritud sümboliks. Cervantes ei loo ainult karikatuuri, vaid annab oma tegelastele sügavama, inimliku mõõtme: Don Quijote jääb lõpuni truuks oma ideaalidele ning Sancho Panza kujuneb aja jooksul oma isanda vastu hoolivaks ja mõistvaks sõbraks.

Miguel de Cervantes Saavedra (1547–1616) oli hispaania kirjanik, kelle looming tähistab üleminekut keskaja kirjandusest modernsesse proosasse. „Don Quijote“ ilmus kahes osas – esmakordselt 1605. ja teistkordselt 1615. aastal – ning seda peetakse esimeseks moodsa romaani näiteks maailmakirjanduses. Cervantes kasutas oma teoses keelelist mitmekihilisust, intertekstuaalsust ja peegeldavat huumorit, mis andsid kirjandusele uue suuna. Eesti keelde tõlgiti see suurteos esmakordselt 20. sajandi alguses ning 1924. aasta väljaanne jääb märgiliseks sammuks Cervantese tutvustamisel ees