Teravmeelne hidalgo don Quijote Manchast 2. osa

Miguel de Cervantes Saavedra „Teravmeelse hidalgo don Quijote Manchast“ teine osa jätkab lugu mehest, kes raamatute mõjul otsustab hakata rändrüütliks. Kui esimene osa keskendus peategelase hulljulgetele, ent sageli traagilis-komilistele seiklustele tema enda illusioonide ja tegelikkuse vahel, siis teises osas on maailm juba tuttav Don Quijote eksirännakutega. Teose tegelased on ise lugenud temast kirjutatud esimest raamatut ning Don Quijote ja tema truu saatja Sancho Panza satuvad nüüd olukordadesse, kus neid võetakse vastu kui tuntud figuure. Selline metakirjanduslik võte lisab jutustusele eneseteadlikkust ja peegeldab Cervantese soovi analüüsida fantaasia, tegelikkuse ja kirjanduse piire.

Don Quijote ja Sancho Panza rändavad mööda Hispaaniat, püüdes korda saata kangelastegusid, mis sageli muutuvad pettumuseks või paljastavad inimliku nõrkuse. Teises osas on Sancho muutunud iseseisvamaks ja arukamaks, samas kui Don Quijote tegelaskuju saab uue, sügavama mõõtme: tema hullus ei ole enam lihtsalt naerualune, vaid mõjub aeg-ajalt traagiliselt või isegi targalt. Teose tonaalsus liigub rohkem mõtlikkuse ja iroonia suunas, peegeldades autori pettumust ühiskondlikus silmakirjalikkuses, kuid andes samas ruumi inimliku väärikuse ja lootuse säilimisele. Don Quijote väärikus ja siirus eristuvad teda ümbritsevast maailmast, mis tihti tegutseb küüniliselt või omakasu ajel.

Miguel de Cervantes Saavedra (1547–1616) on hispaania kirjanduse keskne kuju, kelle looming on mõjutanud kogu lääne kirjandustraditsiooni. „Don Quijote“ on üks esimesi ja mõjukamaid romaane maailmakirjanduse ajaloos, mis mängib vormi ja tegelaskujudega, luues mitmetasandilise narratiivi, kus tõsidus ja satiir põimuvad. Cervantes kirjutas teose elu lõpuperioodil, mil ta ise koges nii vaesust kui ühiskondlikku tõrjutust. Ometi on tema loomingus säilinud humanism ja usk inimese vaimsesse suurusesse, olgu see kas või kaotuse või eksituse kaudu väljendatud. „Don Quijote“ teine osa on samavõrd filosoofiline peegeldus kui meelelahutuslik jutustus rüütellikust väärikusest maailmas, mis on selle kaotanud.