Teravmeelne hidalgo don Quijote Manchast 1. osa

Miguel de Cervantese suurteos „Teravmeelne hidalgo don Quijote Manchast” algab oma esimeses osas jutustusega mehest, kes loeb end hulluks ja kujutleb end rändrüütliks, kelle ülesanne on kaitsta nõrku ja taastada au. Don Quijote, väikeaadlik La Manchast, kaotab piiri fantaasia ja tegelikkuse vahel ning asub koos oma ustava saatja Sancho Panza seltsis teele, et viia ellu kangelaslikke tegusid. Esimene osa, mis algselt ilmus 1605. aastal, on satiiriline vastus rüütliromaanide populaarsusele, ent samas ka sügavalt inimlik ja mitmekihiline teos. Cervantes loob läbi Quijote'i tegelaskuju peegelduse maailma lootustest, pettumustest ja unistustest – tragikoomilise ränduri, kes püüab maailma muuta, ise sellest aru saamata, et maailm teda enam ei vaja.

Romaani esimeses osas liiguvad Don Quijote ja Sancho läbi erinevate paikade ning satuvad järjestikustesse sekeldustesse, mis saavad alguse Quijote'i kujutlusvõimest ja idealismist. Tema võitlus tuulikute vastu, mida ta peab koletisteks, on muutunud kirjanduslikuks sümboliks, aga raamatus leidub veel palju muidki episoode, mis avavad tegelaskujude psühholoogiat ja Cervantese kriitilist pilku tolleaegse ühiskonna suunas. Autor ei naera oma kangelase üle, vaid läbi huumori ja absurdi osutab sellele, kuidas ideaalid võivad muutuda naeruväärseks, kui nad on lahutatud tegelikkusest. Sancho, lihtne talupoeg, toob loosse pragmaatilise tasakaalu, kuid temagi muutub aja jooksul – Cervantes jälgib kahe väga erineva inimese sõpruse ja vastastikuse mõjutamise kujunemist.

Miguel de Cervantes Saavedra (1547–1616) on hispaania kirjanduse keskne autor, kelle loomingule pani tugeva pitseri nii tema enda keeruline elukäik kui ka ajastu poliitilised ja sotsiaalsed olud. „Don Quijote” tõi talle kuulsuse alles elu lõpu eel ja sellest kujunes maailma kirjanduse üks mõjukamaid teoseid, mida on tõlgendatud nii koomilise seiklusloona kui eksistentsialistliku mõtisklusena. Esimese osa edu oli sedavõrd suur, et sellele järgnes kümme aastat hiljem ka teine osa, kus Cervantes lisab varasemale humoorikale toonile rohkem mõtlikkust ja melanhooliat. „Don Quijote” jääb kirjandusse kui ühtaegu paroodia, tragöödia ja sügav inimlik uurimus inimese igatsusest olla midagi enamat kui tavaline surelik.