Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast 2. osa

„Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast“ teise osa tegevus jätkub sealt, kus esimene pooleli jäi. Peategelane, rüütliideaali poole püüdlev Don Quijote, jätkab koos oma ustava teenri Sancho Panzaga seiklusrikast teekonda, mis on täis koomilisi juhtumeid, pettusi ja illusioone. Kui esimeses osas keskendus Cervantes rohkem rüütliromaanide parodeerimisele, siis teises osas avaneb ka laiem ühiskondlik ja filosoofiline tasand. Don Quijote kuju muutub sügavamaks: ta ei ole enam ainult koomiline kuju, vaid ka traagiline kangelane, kelle ideaalid põrkuvad karmilt kokku tegelikkuse piiridega. Teos käsitleb nii illusiooni ja reaalsuse vastasseisu kui ka inimliku väärikuse ja vääramatuse küsimusi.

Romaani teine osa näitab Cervantese oskust põimida satiiri ja sügavat inimlikku mõistmist. Don Quijote eksirännakud ja Sancho Panza praktiline arukus loovad kontrasti, mis on ühtaegu naljakas ja mõtlemapanev. Teoses leidub ohtralt lugusid ja kõrvalepõikeid, mille kaudu antakse pilt Hispaania ühiskonnast 16.–17. sajandil – aadlike kommetest ja külainimeste eluolust kuni filosoofiliste arutelude ja kirjanduslike viideteni. Cervantes ei piirdu enam pelgalt rüütlikirjanduse pilaga, vaid kasutab oma kangelasi vahendina inimelu üldisemate küsimuste lahkamiseks.

Miguel de Cervantes Saavedra (1547–1616) oli hispaania kirjanik ja üks maailmakirjanduse suurkujusid. Tema elukäiku mõjutasid nii sõjaväeteenistus, vangipõlv kui ka rahalised raskused, kuid ta suutis sellest hoolimata luua teose, mida peetakse esimeseks moodsaks romaaniks. „Don Quijote“ ilmus kahes osas – esimene 1605. ja teine 1615. aastal – ning saavutas kohe tuntuse. Cervantese loominguline pärand ei piirdu üksnes selle romaaniga, kuid just Don Quijote kuju on muutunud üleilmseks sümboliks inimeste igatsusest ideaali järele ja võitlusest reaalsuse vastu. Tema teos elab edasi kui igavene lugu unistuste ja tegelikkuse kokkupõrkest.