Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast 2. osa

Miguel de Cervantese „Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast“ 2. osa jätkab maailmakuulsat lugu rändrüütlist, kes otsustanud oma elus taaselustada rüütliromaanide vaimu. Kui esimeses osas kujunes Don Quijote tegevus pigem koomiliseks ja satiiriliseks, siis teises osas muutub tema kuju sügavamaks ja traagilisemaks. Rännakud jätkuvad koos truualamliku kannupoisi Sancho Panzaga, kuid nüüd on nende kuulsus jõudnud ka teiste tegelasteni, kes teadlikult nende mänguga kaasa lähevad või seda ära kasutavad. Romaanis segunevad paroodia, sotsiaalne satiir ja inimlik draama, pakkudes nii naeru kui ka mõtisklust.

Teose tegevusviis sarnaneb tänapäeva rändfilmi loogikale – kaks peategelast liiguvad mööda Hispaaniat, kohtudes eri seisuste ja iseloomudega inimestega. Don Quijote idealism ja unistav loomus satuvad pidevalt konflikti Sancho praktilise meele ja argielu tõsiasjadega. Kuigi autor naeruvääristab vanamoelist rüütlikultust, suudab ta samal ajal rõhutada idealismi püsivat väärtust – unistusi ja sihikindlust ei saa täielikult tühistada. Teine osa lisab karakteritele sügavust, näidates, kuidas Don Quijote unelmad ja väärikuseigatsus võivad nakatada ka tema kaaslasi, isegi kui reaalsus ikka ja jälle vastassuunas tõmbab.

Miguel de Cervantes Saavedra (1547–1616) oli hispaania kirjanik ja poeet, keda peetakse üheks maailma kirjanduse suurkujuks. Tema peateos „Don Quijote“ ilmus kahes osas (1605 ja 1615) ning seda loetakse esimese modernse romaani näidiseks. Cervantese looming ühendab sügava inimloomuse käsitluse, huumori ja terava ühiskonnakriitika, mille kaudu ta avab oma aja Hispaania elu ja vaimu. „Don Quijote“ on mõjutanud lugematuid kirjanikke ja kunstnikke, kinnistades Cervantese koha kirjanduse ajaloos kui autor, kes oskas panna ühe lihtsa rändrüütli kuju sümboliseerima inimlikku igatsust ideaali järele.