Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast 1. osa

„Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast“ on Miguel de Cervantese maailmakuulus romaan, mille esimest osa peetakse Euroopa kirjanduse üheks aluseks. Teos on ühtaegu paroodia keskaegsetest rüütliromaanidest ja lai humanistlik lugu inimese püüdlustest ideaali poole. Cervantes saadab oma kangelase Don Quijote koos truu, kuid maalähedase kannupoisi Sancho Panzaga seiklustele, kus reaalsus ja illusioon põimuvad. Rändrüütli heitlused, sealhulgas legendaarne võitlus tuuleveskitega, on muutunud sümboliks lootusetust, kuid samas ka ülevast katsest seista millegi suurema eest kui argipäeva praktilisus.

Romaani võlu seisneb mitmekihilisuses. Ühelt poolt on tegemist satiirilise teosega, mis naeruvääristab eluvõõraid rüütliseiklusi ja kirjanduslikke konventsioone. Teisalt aga avab Cervantes oma tegelaste kaudu ka idealismi ja praktilisuse igavese vastasseisu. Don Quijote’i unistused ja sihikindlus, ehkki sageli naeruväärsed, toovad esile inimliku vajaduse uskuda kõrgematesse väärtustesse. Sancho Panza maalähedane kainus loob tasakaalu, mis muudab nende rännaku mitte ainult koomiliseks, vaid ka sügavalt liigutavaks. Lisaks pakub teos rikkalikku pilti 16.–17. sajandi Hispaania ühiskonnast, selle väärtustest ja vastuoludest.

Miguel de Cervantes Saavedra (1547–1616) oli hispaania kirjanik, kelle loomingus ühenduvad renessansi ja baroki ajastu vaimsus. „Don Quijote“ tõi talle rahvusvahelise kuulsuse ning seda on peetud esimeseks moodsaks romaaniks, mis mõjutas otsustavalt kogu Euroopa kirjandust. Cervantese elu oli kirev ja täis katsumusi – ta osales sõdades, viibis vangistuses ja elas läbi majanduslikke raskusi. Kõik see andis talle sügava arusaama nii inimloomuse nõrkusest kui ka tugevusest. „Don Quijote“ on tema suurim pärand, milles ühinevad satiir, filosoofia ja ajastu peegel, jäädes ajatuks lugemisvaraks.