Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast 1. osa

Teose kondikava on nagu tänapäeva road-movie´il: et demonstreerida tema kummalist isikut ning irvitada rüütliromaani kui sellise üle,paneb autor õilsa ja eluvõõra rüütli hobusekronuljumal teab milleks maad ja ilma mööda ringi rändama (on ju tegemist rüütliromaani paroodiaga!) koos oma matsist kannupoisiga, kes sõidab eeslil ja kelle "madal" jalad-maas- praktilisus peab rõhutama ta isanda rüütliseisuse ülevust- aidates rõhutuid(või pildudes sõnaohtraid lubadusi neid aidata), toppides igale poole oma kõrgeaulist nina (siit tuleb väljend "tuuleveskitega võitlema") ja õhates pikkades, viimase vindini üles puhutud kõnedes kõiksugu "daamide" poole (sest see on osa rüütli elustiilist!) - ka nii võib vaadelda hispaania klassiku Cervantese (1547-1616) maailmakuulsat rüütliromaani paroodiat, ms peale muu annab lustaka ülevaate 16.-17. sajandi Hispaaniast.
Avaramalt võttes on "Don Quijote" hümn idealismile, mida ei tohi elus päris kõrvale ka lükata; vaatamata oma poolemeelsuselegi peab see jääma terendama üle argipäevapragmatismi, sest suudab kaasa haarata ja lõpuni kasuahnusesse ja madalusse vajumast päästa ka keskpärasuse, isegi kui ta reaalsuse pidevale survele lõpuni vastu panna ei suuda nagu Don Quijote´i puhul.