Koerte kõnelus

„Koerte kõnelus“ on hispaania klassiku Miguel de Cervantes Saavedra novell, mis kuulub tema tuntud teosesse *Näitlev rändur* (*Novelas ejemplares*) ning avaldati esmakordselt 17. sajandi alguses. Eesti keeles ilmus see eraldi raamatuna 1972. aastal. Tegemist on allegoorilise ja satiirilise looga, mille peategelasteks on kaks koera – Cipión ja Berganza –, kes ühel ööl saavad seletamatul moel kõnevõime ning asuvad arutlema maailma ja inimeste üle. Nende vestlus, mis näiliselt on lihtne ja koomiline, sisaldab tegelikult sügavat ühiskonnakriitikat, moraalseid arutlusi ja tähelepanekuid inimsuhete, võimu, ebaõigluse ning elu väärtuste kohta.

Berganza jutustab oma eluloo, kirjeldades kogemusi eri ühiskonnakihtides: lihuniku juures, sõjaväes, kloostris, kaupmeeste ja mustlaste juures. Igas keskkonnas paljastuvad inimeste silmakirjalikkus, ahnus ja julmus, aga ka juhuslik headus ja siirus. Cipión kuulab, kommenteerib ja mõtiskleb kaasa, arendades jutustust dialoogiliseks filosoofiliseks aruteluks. Mõlemad koerad on tegelikult inimese moraalsete ja sotsiaalsete dilemmade peegeldajad – nende positsioon inimesest madalamal olendina võimaldab neile kriitilist distantsi, mis annab Cervantesele vabaduse kõneleda julgelt ja satiiriliselt toonasest ühiskonnast.

Miguel de Cervantes Saavedra (1547–1616) on tuntud eeskätt kui romaani *Don Quijote* autor, kuid tema lühivormid, eriti *Näitleva ränduri* novellid, omavad samuti olulist kirjanduslikku kaalu. „Koerte kõnelus“ on üks nende seast, mis ühendab allegoorilise kujundi, filosoofilise mõtiskluse ja sotsiaalse satiiri. Cervantes esitab inimelu kui vastuolulist ja ebatäiuslikku nähtust, ent tema iroonia ei ole hävitav, vaid sageli kaastundlik ja humoorikas. Eesti keeles ilmunud väljaanne toob selle klassikalise teksti kodumaisele lugejale lähemale, võimaldades tutvust teha Cervantese universaalse ja ajatult kõneka maailmavaatega.