Don Quijote La Manchast

„Don Quijote La Manchast“ on Miguel de Cervantes Saavedra kuulsaim teos, mida peetakse sageli esimeseks kaasaegseks romaaniks ning kogu lääne kirjanduse üheks alussambaks. See mitmetasandiline lugu jutustab mehest, kes on end unustanud rändrüütlite lugude maailma ja otsustab hakata ise õigust jalule seadma, võttes nimeks Don Quijote. Tema truuks kaaslaseks saab talupoeg Sancho Panza, kelle praktiline meel ja elutarkus tasakaalustavad Don Quijote’i idealismi ja kujutlusvõimet. Romaani keskmes on nende kahe teekond läbi Hispaania maastike, kus kujuteldavad vaenlased, rüütellikud seiklused ja inimlik eksimine põimuvad teravmeelseks satiiriks ja ka sügavalt inimlikuks looks.

Romaan toimib samaaegselt nii rüütliromaanide paroodiana kui ka sügava mõtisklusena identiteedi, väärikuse, hulluse ja reaalsuse piiride üle. Don Quijote maailm on moonutatud, ent siiras – tema rüütellik ideaal põrkub pidevalt argireaalsusega, tuues kaasa koomilisi, ent sageli ka traagilisi olukordi. Cervantes suudab oma teoses põimida rahvalikku huumorit, elutarkust ja filosoofilist sügavust, käsitledes ühiskonna norme, kirjanduse rolli ja inimlike unistuste tähendust. Teose ülesehitus, kus lugude sees on teised lood ning tegelased kommenteerivad omaenda rolli romaanis, oli ajastu kohta uuenduslik ning mõjutas oluliselt romaanikunsti arengut.

Miguel de Cervantes Saavedra (1547–1616) oli hispaania kirjanik, kelle elukäik hõlmas nii sõjaväeteenistust, vangistust kui ka kirjanikutööd äärmuslikes tingimustes. Tema loomingus on tunda elu keerdkäikude kogemust, teravmeelsust ja irooniat. „Don Quijote“, mille esimene osa ilmus 1605. ja teine 1615. aastal, pälvis kohe suurt tähelepanu ning saavutas ajapikku ülemaailmse tuntuse. Cervantese tegelaskujud on muutunud kirjanduse arhetüüpideks ning tema keelekasutus ja jutustamisviisid on mõjutanud nii Euroopa kui Ladina-Ameerika kirjandustraditsioone. Tegu on teosega, mis elab edasi oma aja raamidest väljaspool, pakkudes tänapäevani ainest nii tõlgenduseks kui kaasaelamiseks.