Don Quijote

Miguel de Cervantes Saavedra “Don Quijote” on teos, mis pöörab pea peale kogu rüütliromaanide traditsiooni, näidates, kuidas kujutlus ja tegelikkus põrkuvad argielu piirides. Lugu jutustab vanast hidalgo Alonso Quijano’st, kes on end lugematu hulga kangelaslugude toel veennud, et maailm vajab veel rändrüütleid. Ta nimetab end Don Quijoteks ja asub teele, et taastada õiglus, vabastada rõhutud ning tõestada oma ideaalide väge. Tema kõrval sõidab Sancho Panza, praktilise mõistuse ja maaelu kogemusega kannupoiss, kelle pilk hoiab fantaasiat tasakaalus. Cervantes loob nende kaudu kahe maailma – unistuste ja tegelikkuse – pideva kokkupõrke. Iga peatükk kujutab üht katset viia kujutlus tõelusse ja iga kord ilmneb, kui habras on piir idealismi ja hulluse vahel. Romaanis peitub ka sotsiaalne mõõde: ta uurib, kuidas ühiskond reageerib inimesele, kes käitub vastavalt oma sisemisele veendumusele, mitte normidele.

Teos on ühtaegu satiir ja armastusavaldus kirjandusele endale. Cervantes seob sihilikult rüütlilugude võtted – õilsad tõotused, uskumatud seiklused, kangelannade ülistused – nende maiste vastetega, kus tegelikkus osutub sageli naeruväärseks. Don Quijote näeb tuuleveskites hiiglasi ja näeb külavaeseid kui neide, kes ootavad päästmist. Autor ei mõista oma kangelast hukka, vaid näitab, kuidas unistuste jõud võib muuta maailma vaateviisi, ehkki mitte maailma ennast. Sancho Panza rahvalik mõistus ja Quijote kõrge idealism moodustavad dialoogi, mis on ühtaegu koomiline ja filosoofiline, viies lugeja küsimuseni: kumb on tõelisem – see, mida näeme, või see, mida usume? Sellest vastasseisust sünnib Cervantese loomingule omane melanhoolne huumor ja vaimukas keeleline elavus, mis annab tekstile kestva värskuse.

Miguel de Cervantes Saavedra oli 16.–17. sajandi Hispaania kirjanik, kelle elu peegeldas tema teoste teemasid – sõdurina osales ta Lepanto lahingus, veetis aastaid vangistuses ja elas majanduslikult tagasihoidlikult. Tema looming kujunes euroopa romaanivormi üheks nurgakiviks. “Don Quijote” on mitmetasandiline: see on rüütliloo pilge, psühholoogiline uurimus inimese väärikusest ja süvenenud mõtisklus lugemise tähendusest. Cervantes kasutas keelt mitte ainult loo jutustamiseks, vaid mõtlemise vahendina, mille abil võib kirjeldada nii maailma absurdsust kui ka inimvaimu vaprust. Nõnda on Don Quijote ja Sancho Panza kujunenud mitte ainult kirjanduslike tegelasteks, vaid arhetüüpideks, mis väljendavad inimese püüdu hoida unistust elus isegi siis, kui tegelikkus seda pilkab.