Tundmatu tegur

Valgus oli omapärane. Selles oli rõhtjooni ja kummaline helepunane õhetus. See oli kuidagi ulmeline või nagu oleksid avanud silmad vee all ja vaadanud üles taeva poole. Valgus väreles ja kõikus, jäi seisma hüpnootiliselt ebateravana ja tundus viirastusliku unenäona. Isegi valgusega koos kanduvad summutatud hääled tundusid väärastuvat ebatõelisteks, kuni üks sõna omandas vähehaaval värvingu ja ma tundsin selle ära: Morgan. Tegin silmad pisut rohkem lahti ja valgusmuster teravdus ribakardinaks valge toa vastasseinas. Olin voodis. Summutatud külmad hääled tülitsesid.