Välu

Pariis .oli lämbumas. Kaugete õuede sügavusest kostis lastehäälte kaja. "Sul veab, et saad ära sõita!" hüüdis mu ema. Peegelkapi uks pöördus ja ma nägin enda ees viieteistkümneaastast tüdrukut, kes istub nurgas ja mossitab. Veega piserdatud väljakul olid sinised tuvid varju pugenud. Vähimgi tuuleõhk ei pannud liikuma võredesse vangistatud kastanipuude lehti. Pimestavalt heleda tänava kohal rippus liikumatuna musta varrega lipp.