Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis

Michel Tournier’ romaan „Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis” tõlgendab Daniel Defoe klassikalise loo uuesti läbi modernse ja filosoofilise prisma. Kui Defoe’ teos oli eelkõige ellujäämisjutt ja tsiviliseeritud inimese triumf metsiku looduse üle, siis Tournier pöörab selle vastupidiseks – tema Robinson Crusoe ei püüa taastada kaotatud ühiskonda, vaid õpib üksinduse ja looduse kaudu tundma midagi algsemat. Pärast laevahukku sattunud peategelane kogeb algul sama soovi ehitada üles kord ja hierarhia, ent aja jooksul muutuvad need mõttetuks. Saare metsikus ja isolatsioonis hakkab ta tunnetama teistsugust harmooniat, milles inimene ei valitse, vaid kuulub. Lugu ei räägi enam niivõrd pääsemisest, vaid ärkamisest – tsiviliseeritud mõistuse lõhenemisest ja selle taasühinemisest loodusega.

Romaani keskne telg on Robinsoni ja Reede suhe. Reede, algul orjastatud kaaslane, muutub aja jooksul õpetajaks ja vabastajaks, kelle kaudu Robinson õpib loobuma kontrollist ja käsuandmisest. Nende vastandus kehastab kahte maailmapilti: ühelt poolt ratsionaalne ja töö kaudu maailma vormiv inimene, teiselt poolt elu vooluga kooskõlas elav olend. Tournier kasutab saart mitte pelgalt tegevuspaigana, vaid peegelduse ja ümberkujunemise ruumina. Lootusesaar muutub metafooriks sisemisele muutusele, kus inimene kohtub oma alateadvuse, hirmude ja ihadega. Fantastilised ja mütoloogilised elemendid põimuvad realistliku ellujäämisjutuga, luues tunnetuse, et reaalsus ja kujutlus on sama mündi kaks külge.

Michel Tournier (1924–2016) oli prantsuse kirjanik ja filosoofilise proosa meister, kelle looming uurib inimese ja maailma vahelist piiriala. Ta on tuntud sümbolistliku mõtlemise ja mütoloogiliste motiivide uustõlgendajana, eriti raamatutes „Kuningas Ogarp” ja „Meteoorid”. Tema teostes mängivad suurt rolli üksindus, identiteedi muundumine ja looduse kui peegelduse tähendus. „Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis” tõi autorile rahvusvahelise tuntuse ja kinnitas tema positsiooni kui kirjanikku, kes suudab müüdi muuta elavaks mõttekatseks inimese olemuse üle. Tournier’ keel on meditatiivne ja rahulik, samas tihe ja tähendusrikas, kutsudes lugejat vaatlema, kuidas inimene võib leida iseenda alles siis, kui maailm ümberringi vaikib.