Haldjakuningas

Michel Tournier’ romaan „Haldjakuningas“ on mitmekihiline ja provokatiivne teos, mis käsitleb teismeea identiteedikriise, seksuaalsust, süütuse kaotust ja sõja mõju noore inimese maailmapildile. Lugu keskendub kahe poisi, Thomas van Loheni ja Wilhelm von Malarnay eluteele, kes elavad Saksamaal Teise maailmasõja eelõhtul. Mõlemad on kasvatatud konservatiivses ja religioosses keskkonnas, kuid nende isiklikud otsingud viivad neid erinevatesse suundadesse. Thomas on tundlik ja poeetiline, otsides ilu ja vaimsust, samas kui Wilhelm kaldub tugevuse, distsipliini ja autoritaarsuse poole. Nende teed ristuvad natsismi esiletõusu foonil, mil poiste maailm vaimsest lapsepõlvest järsult täiskasvanuks murdub.

Tournier uurib romaanis mitut paralleelset teemat, sealhulgas mehelikkuse kujunemist, sõjamasina eetikat ja isikliku vabaduse piiratust. Teosel on tugev sümbolistlik kiht: tihti viidatakse mütoloogiale, religioonile ja kirjandusklassikale. Pealkirjas esinev „haldjakuningas“ viitab Goethe ballaadile, mis annab raamistikku loo tumedamale, alateadlikule tasandile. Tournier ei paku selgeid hinnanguid ega lahendusi, vaid asetab lugeja keset keerulisi moraalseid valikuid, lastes neil kujuneda osaks suuremast sisemisest arenguloost. Romaani keelekasutus on rikkalik ja poeetiline, mitmekihiline ning nõuab lugejalt keskendumist ja valmidust kaasamõtlemiseks.

Michel Tournier (1924–2016) oli prantsuse proosakirjanik ja esseist, kelle loomingut iseloomustavad sügavad filosoofilised teemad, mütoloogilised motiivid ja ühiskonnakriitiline vaade. „Haldjakuningas“ (Le Roi des Aulnes), ilmunud 1970. aastal, pälvis kohe tähelepanu ja tunnustust, sealhulgas Goncourt’i auhinna. Tegu on ühega tema kõige mõjukamatest teostest, mida peetakse modernistliku prantsuse kirjanduse oluliseks saavutuseks. Romaan on mõeldud eelkõige täiskasvanud lugejale, kuigi selle peategelasteks on noorukid, ja see jääb mõjuma pikalt pärast viimase lehekülje sulgemist.