Sünge koridor 1. osa

Michael Utgeri romaan „Sünge koridor. 1. osa“ avab müstilise ja pineva loo, mille keskmes on salapärane hoone ja selle koridorid, kus iga uks võib viia ootamatu paljastuseni või ohtliku pöördeni. Teose alguses saab peategelane – noor mees, kelle nimi ja taust jäävad alguses osaliselt varjatuks – kutse või vihje, mis viib ta mahajäetud, ent kummaliselt elavana mõjuvasse majja. Järgneb teekond läbi labürintjate koridoride, kus tegelikkus seguneb illusiooniga, aeg kaotab tähenduse ja ruum paistab alluvat teistsugusele loogikale. Maja elab oma elu ning selle sees toimuvad sündmused on ühtaegu isiklikud ja sümboolsed, viidates nii hirmudele kui ka mälestustele, mida tegelane on endas alla surunud.

Romaani ülesehitus meenutab psühholoogilist põnevuslugu, millele on lisatud ulme- ja õuduselemente. „Sünge koridor“ on lugu eneseotsingust, sisemistest deemonitest ja reaalsuse haprusest. Kuigi sündmused rulluvad lahti põnevikule iseloomulikus tempos, on tekstis tajutav sügavam allhoovus, mis käsitleb identiteeti, süüd ja mälu. Iga uks, millest peategelane läbi läheb, avab uue tasandi tema minevikust või alateadvusest, viies teda järjest sügavamale mitte ainult hoonesse, vaid iseendasse. Lugejale jääb selgusetuks, mis on tõeline ja mis unenäoline, ning see teadlik ähmastamine loob pideva pingevälja, mis säilitab pinge kogu teose ulatuses.

Michael Utger on pseudonüüm, mille taga peitub vähetuntud autor, kelle looming on ilmunud eesti keeles kirjastuse Odamees väljaandena. „Sünge koridor. 1. osa“ on osa mitmeosaliseks kavandatud sarjast, kuid konkreetseid andmeid järgnevate osade ilmumise või autorluse kohta on napilt. Teos sobitub hästi 1990. aastate lõpu eesti raamaturiiulile, kus leidus rohkelt tõlke- ja žanrikirjandust, mis kõnetas lugejat müstika, põnevuse ja sisemaailma teemade kaudu. Romaani stiil ja sisu pakuvad huvi eelkõige neile, kes hindavad mõistatuslikku, meeleolukat ja natuke häirivat lugemiskogemust, kus vastused ei ole alati üheselt mõistetavad.