Salapärased lemmikloomad

Jack loomulikult teadis, et karjumisest pole kasu, aga siis nagu välk selgest taevast juhtu midagi kummalist. Trixie kõndis kööki ja haaras suhu käterätiku. Siis viis ta rätiku oma veekausi juurde, kastis vette ja viis selle Jackile magamistuppa. Nautides iga pisimatki veetilka, imes vana mees tänulikult vee käterätist oma suhu ning vesi nirises ta janust kõrbenud kurku. Lambakoer kordas oma tegevust, kuni veekauss sai tühjaks. Kui vesi kausis lõppes, etendas Trixie sama trikki, kastes rätiku W C veepaaki. See uskumatu tegevus kestis rohkem kui nädala. Vahete-vahel helises telefon või visati uksepilust sisse ajalehed ja kirjad, aga keegi ei tulnud majja. Vahepeal võttis Trixie iga päev käterätiku ja varustas oma põdurat peremeest regulaarselt veega. Kui üheksa päeva oli möödunud, hakkas Jacki tütar muretsema, nagu mees oli lootnud, kuna isa ei osalenud tema peol. Viimaks tuli tütar tema majja. Nähes isa täbarat olukorda, kutsus tütar kiiresti parameedikud, kes viisid ta kohe haiglasse. Viimaks ometi haiglas, toibus Jack aeglaselt. Keegi ei kahelnud, et ilma Trixie abita poleks Jack neid üheksat päeva vastu pidanud. Kuidas Trixie oli teadnud, mis Jacki vaevab ja mida nimelt ta peab tegema, ei osanud keegi ära arvata. Aga Jack teadis, et Trixie´s oli ta leidnud ustavaima sõbra, keda inimene eales võiks soovida.
Tõestisündinudlugusid sellest, kuidas loomade õigeaegsed hoiatused või tegevus omanike elu päästavad näitavad, et inimeste ja loomade vahelised sidemed on tugevamad kui pikad vahemaad, aeg ja isegi surm.