Idüll uppuva koeraga

Michael Köhlmeieri teos „Idüll uppuva koeraga“ on lühiproosa vormis kirjutatud peenetundeline ja samas rabav arutlus elu ja surma, mälu ja kunsti tähenduse üle. Tegu on esseistliku ülesehitusega jutustusega, mille lähtekohaks on autori mälestus ühe koera hukkumisest – näiliselt tühine sündmus, millest hargneb lahti isiklik ja kultuurilooline mõtisklus. Köhlmeier kirjutab argisest detailist liikudes laiema eksistentsiaalse mõõtmeni, põimides omaenda elu ja kirjanduslike eeskujude vahele filosoofilisi järeldusi. See lugu ei esita mitte üksnes kaotust, vaid ka selle läbi sündivat taipamist.

Raamatu tonaalsus on vaikne ja meditatiivne, ent mitte lohutav. Autor ei püüa seletada surma mõistetavaks, vaid tunnistab selle kohalolu igapäevaelus, andes ruumi vaikusele, tõrksusele ja hämmingule. Erinevalt traditsioonilisest jutustamisest ei taotle see tekst loogilist lahendust ega lunastust, vaid pigem peegeldab katset mõista elu kaduvuse kaudu. Läbivaks kujuneb küsimus, kuidas me mäletame ja mida me teeme valuga, mis ei kao, vaid muutub osaks meie sisemisest maastikust. Nii saab „Idüll uppuva koeraga“ omamoodi vaikseks monoloogiks elu haprusest ja inimese püüdlusest seda siiski tähenduslikuna hoida.

Michael Köhlmeier on Austria kirjanik, kelle looming ühendab sageli jutustavat ja filosoofilist laadi. Ta on tuntud oma võime poolest siduda vanu lugusid kaasaegse tundlikkusega ning teda hinnatakse tema keele täpsuse ja mõtte sügavuse poolest. Köhlmeieri tekstid on tihti paigutatud piirialadele – elu ja surma, mälestuse ja unustuse vahele –, kus ta uurib inimolemise sisemist pinget ilma liigse ilustamiseta. „Idüll uppuva koeraga“ on iseloomulik näide tema võimest öelda palju väheste sõnadega.