Plekkmehed

Michael Frayni näidend „Plekkmehed” („The Tin Men”) on satiiriline ja filosoofiline lugu tehnoloogia, inimsuhete ja institutsionaalse mõtteviisi kokkupõrkest. Tegemist ei ole klassikalise näidendiga lavalavalises mõttes, vaid pigem romaani vormis esitatud satiiriga, kus tegelaste tegevus ja dialoogid toovad esile inimese ja masinate vahelise suhestumise absurdsed ja sageli traagilised tahud. Tegevus toimub mõttelises uurimisinstituudis, kus teadlased püüavad masinate abil lahendada inimkäitumise ja suhtlemise probleeme — eelkõige automatiseerida suhtlemist, emotsioone ja isegi kunstilist väljendust. Frayn käsitleb seda olukorda sügava irooniaga, näidates, kuidas ratsionaalsus ja tehniline progress võivad viia inimliku kogemuse tühistamiseni.

Peategelased — kirjeldusmasina arendaja Hugh Rowe, emotsioonide modelleerimisega tegelev Bernard, ja institutsiooni juhtilembene Goldwasser — kehastavad erinevaid vaatenurki, kuidas inimkäitumist mõtestada ja mehaaniliselt reprodutseerida. Teoses tõuseb kesksele kohale küsimus, kas inimlikkus on programmeeritav ja kas empaatia, huumor või armastus alluvad üldse süsteemsele analüüsile. Frayn kasutab peent keelelist huumorit, dialoogilist absurdi ja teadlikult üles keeratud karikatuure, et tuua esile 20. sajandi teise poole tehnoloogiavaimustuse varjuküljed. Romaani vorm ja teadusasutuse mikromaailm loovad tiheda, ent samas vaimuka ja mõtlemapaneva ruumi.

Michael Frayn (sünd. 1933) on briti kirjanik, näitekirjanik ja tõlkija, kelle loomingus põimuvad intellektuaalne satiir ja psühholoogiline sügavus. Ta on tuntud nii oma komöödiate („Noises Off”) kui ka filosoofilisemate romaanide („Spies”) poolest. „Plekkmehed” on tema varasem looming, mis peegeldab tema huvi teaduse, keele ja inimpsüühika seoste vastu. 1960. aastate kontekstis kõnetas teos toonase ühiskonna tehnokraatlikke suundumusi, ent selle ideed jäävad kõnekaks ka tänapäeval, mil masinad ja algoritmid tungivad üha enam inimese isiklikku ja tunnetuslikku sfääri.