Iga inimene on omaette rass

Kogumik „Iga inimene on omaette rass” koondab lühilugusid, kus sündmus ja kujund liiguvad realistliku argipäeva ning unenäolise ja müütilise kõneviisi vahel. Teos seab kõrvuti linnaperifeeria, laguneva küla ja rändevahepealsuse ning laseb tegelastel otsida kohta, kus olla nähtav ilma kaitsekilbita. Lugude keskmes on üksildus, teistsugususe kogemus, rassilised eelarvamused ja võime kohaneda muutusega, mis tuleb nii poliitika, looduse kui ka pere kaudu. Raamat ei jutlusta, vaid näitab olukordi, kus väike žest – sõna, pilk, jagatud leivakoorik – nihutab suhte piiri. Jutustajahääl hoiab distantsi ja lähedust kordamööda, nii et lugeja näeb samaaegselt nii tegelase tegu kui ka selle hinna. Nõnda saab kogumikust ruum, kus inimlik habrasus ei muutu kaunistuseks, vaid on tööriist, millega päev läbi ajada.

Raamat ehitab rütmi lausete sees. Keel mängib vanasõnade, kõnekäändude ja ootamatute sõsarsõnadega; lause pööre toob nähtavale teise tähenduse. Lood vahetavad jutustajat ja registrit, kuid hoiavad selgeid tugipunkte: nimi, paik, ilm, kehaline liigutus. Süžee liigub tihti mööda kõrvalradu – turuplatsi serv, bussipeatus, jõeäär –, kus otsus vormub vaikuses. Korduv motiiv on piiriületus, millele ei eelne fanfaari: inimene läheb üle tee, saadab last kooli, astub ametniku ette, ning selles lihtsas liikumises paljastub võimusuhe. Kogumik seob isikliku ja ühise, jättes ruumi vaikusele, kus mõte saab vormi hilinemisega. Nõnda sobib teos kord lugemiseks ühe jutu kaupa, kord tervikuna, sest iga tekst paneb järgmise kõlama.

Mia Couto kirjutab portugali keeles ning seob oma proosas ajakirjaniku täpsuse ja looduse vaatleja tähelepanu. Autor alustas ajakirjanduses, töötas hiljem ka loodusteadlase ja looduskaitsjana ning toob nendest kogemustest kaasa selge pildi- ja rütmitaju. Tema loomingu telg on Aafrika linnade ja külade kõnelus: kõnepruuk, mis kannab pärimust, ning tänane elu, mis vajab uut lauset. Couto ei ehita allegooriat, vaid paneb situatsiooni tööle. Tegelane teeb sammu, keel annab talle kuju, ja lugu näitab, millise jälje jätab valik, milleks inimene endal õigust näeb. Nõnda moodustab kogumik osa laiemast projektist, kus autor kaardistab kaasaegse Mosambiigi hääli, ilma et ta lahendaks nende eest ära ühegi küsimuse.