Ruunimärgid

Merle Pajula romaan „Ruunimärgid“ on psühholoogilis-ajalooline jutustus, milles põimuvad elu tänapäevases Eestis ja muistse aja müütiline maailm. Teose keskmes on noor naine, kes leiab endas ootamatu tundlikkuse ammuste aegade järele. Minevik ja olevik hakkavad segunema, kui ta avastab enda seotuse muistsete ruunimärkide ja nendega seotud pärimustega. Ruunimärgid ei ole siin üksnes dekoratiivne motiiv või etnograafiline detail, vaid sümbol, mille kaudu romaan uurib identiteeti, ajas liikumise võimalikkust ning selle tähendust inimese eneseleidmise teekonnal.

Romaani ülesehitus vaheldub kahe tasandi vahel: üks järgib peategelase tänapäevaseid otsinguid, teine aga viib lugeja üha sügavamale muinasaja maailma, kus runod, tavad ja lood omavad reaalset tähendusjõudu. Nende kahe plaani ühenduskoht on just seesama märkide ja mustrite keel, mis toimib sildana eri aegade ja kogemuste vahel. Tekstis leidub poeetilisi kirjeldusi loodusest, sisekaemusi ja ka pingestatumaid hetki, kus peategelane peab otsustama, milline tee valida. Ajalooline mõõde pole pelgalt taust, vaid aktiveerib tegelaste siseilma, andes ruumi mütoloogilistele seostele ja isiklikule äratundmisele.

Merle Pajula on eesti autor, kelle looming ei piirdu üksnes kirjandusega. Ta on tuntud ka tõlkija ja diplomaatina ning tema kirjutatu kannab tihti kultuurilist ja ajaloolist mitmekihilisust. „Ruunimärgid“ on üks tema varasemaid ja väheseid ilukirjanduslikke teoseid, milles avaldub autori huvi identiteediküsimuste ja süvitsi minevate narratiivide vastu. Tema proosa ühendab vaimse otsingu ja kultuurilise mälu teemad, pakkudes lugejale võimaluse mõtiskleda selle üle, kuidas aegade tagant kõlav hääl võib mõjutada ka kaasaegset inimest.