Anakronett. Novell kuueteistkümnes peatükis

Merike Reiljani „Anakronett. Novell kuueteistkümnes peatükis“ on ülesehituselt ebatraditsiooniline, ent sisuliselt terviklik proosateos, mille struktuur on korraga nii jutukogu kui ka romaan. Lugu koosneb kuueteistkümnest peatükist, mis toimivad eraldiseisvate novellidena, ent on omavahel seotud tegelaste, motiivide ja atmosfääri kaudu. Iga peatükk avab fragmendi ühe või mitme tegelase elust, liikudes erinevatesse aegadesse ja ruumidesse, segades mälestusi, unenäolisi kogemusi ning argireaalsust. Teos loob tunnetuse maailmast, kus aeg ei ole lineaarne ja tegelikkus ei allu loogikale, vaid isiklikele tõlgendustele ning psühholoogilisele tajule.

„Anakronett“ uurib teemasid nagu kuulumatus, ajas ekslemine ja inimkogemuse mitmekihilisus. Tegelased liiguvad läbi ruumide ja mõtteväljade, mis ei pruugi alluda tavapärasele põhjus-tagajärg loogikale. Mõned lood on rohkem allegoorilised, teised realistlikumad, ent kõik kannavad endas mõtisklust üksikisiku kohast maailmas ning sellest, kuidas elu fragmendid, mälestused ja hetked moodustavad terviku. Reiljani keel on poeetiline, kujundirohke ja täpne, mis nõuab lugejalt süvenemist, ent tasub selle mitmekihilisuse ja emotsionaalse pingestatuse kaudu. Teos ei paku otseseid vastuseid, vaid kutsub kaasa mõtlema ja tõlgendama.

Merike Reiljan on eesti autor, kes on tegutsenud nii prosaisti, luuletaja kui ka tõlkijana. Tema loomingule on iseloomulik filosoofiline süvenemine inimese sisemaailma ning ajas ja ruumis liikuv jutustamisviis. „Anakronett“ märgib tema küpsemat loomingulist perioodi, kus ta mängib vormi ja sisuga, luues žanriliselt raskesti määratletava, ent tugeva isikupäraga teose. Reiljan ei järgi konventsionaalse jutustamise reegleid, vaid usaldab lugejat kui aktiivset kaasteelist, pakkudes talle teksti, mis ei ole lineaarne, vaid kihiline ja ajas voolav.