Kõiksuse jälg. Luuletusi alates kaheksakümnendatest

Merike Õimu luulekogu „Kõiksuse jälg. Luuletusi alates kaheksakümnendatest“ koondab mitme aastakümne jooksul kirjutatud tekste, pakkudes lugejale ajaliselt laiahaardelist, ent sisult süvenenud pilku ühe autori poeetilisele maailmale. Kogu avab autori sisemaailma, milles põimuvad tähelepanelik loodusetaju, eksistentsiaalsed küsimused ja vaimsed rännakud. Tekstid on valdavalt lüürilised, mõtisklevad ning toonilt vaoshoitud. Luuletustes korduvad motiivid ajast, valgusest, mälust ja loodusest kui peegeldavast ruumist, kus inimene end mõtestab ja asendab.

Õimu keelekasutus on täpne, kujundlik ja samas ökonoomne – ta ei liialda, vaid kasutab sõnu vaoshoitult, luues pigem meeleolu kui jutustust. Tema tekstides on tunda vaikust, mõttepausi ja tähendusrikka ruumi tajumist, kus oluliseks saavad ka need asjad, mida otsesõnu ei öelda. Kogu ülesehitus peegeldab ajas kulgemist, olles jagatud tsüklitesse, mis tähistavad erinevaid perioode või meelelaade, ning moodustades terviku, milles iga luuletus on kui jälg möödunud ajast, hetkest või sisemisest taipamisest. Luuletused ei püüa õpetada ega lahendada, vaid viibivad – vaikselt ja sihikindlalt – vaatluses ja kohalolus.

Merike Õim on tuntud eesti keeleteadlane, kelle teadustöö on keskendunud semantikale ja pragmaatikale, kuid luulekogus „Kõiksuse jälg“ ilmneb tema teine, loovam ja intiimsem pool. Tema luule ei ole kiirelt tarbitav, vaid kutsub peatuma, süvenema ja kuulama – nii keelt kui vaikust selle ümber. Käesolev kogu on autori esimene mahukam avaldus luuletajana ning lisab tema mitmekesisesse loomepärandisse tundliku ja vaimse mõõtme, mis kõnetab eeskätt lugejat, kes otsib tekstist vaikseimaidki varjundeid.