Kuningas. Maa ja taeva mõrsja II

Mehis Tulgi romaan „Kuningas. Maa ja taeva mõrsja II“ jätkab lugu, mis algas teose esimeses osas „Foogt“, süvendades nii peategelaste sisemaailma kui ka maailmakorra ja vaimse võimu küsimusi. Kui esimene osa keskendus foogti kui orduametniku teekonnale läbi sisemiste ja väliste pimeduste, siis „Kuningas“ toob esiplaanile kuningliku võimu dilemmaa – milline on tõeline valitsemine ning kuidas ühildada maine autoriteet ja vaimne vastutus. Loo keskmesse tõuseb tegelaskuju, kelle kuninglik positsioon ei tähenda pelgalt võimu, vaid ka koormat ja süvenemist eneseteadvusse, maailma korrastamisse ning oma rolli mõistmisse suuremas plaanis.

Romaanis põimuvad sümbolistlikud motiivid ajalooliselt mõjuva keskaja fooniga, kuid autori lähenemine on filosoofiline ja mõtisklev. Dialoogid, sisemonoloogid ja sümboolsed stseenid loovad tiheda kihi tähendusi, kus igal teol ja sõnal on ka vaimne mõõde. Teose tempo on aeglane, ent läbimõeldud, kutsudes lugejat kaasa mõtlema eksistentsiaalsete teemade üle: võim ja õiglus, inimese ja jumaliku kokkupuutevõimalikkus, kahtlused ja äratundmised. Kuningas ei ole selles loos üksnes troonil istuv mees, vaid kujund, mille kaudu vaadeldakse inimese teekonda oma kutsumuse ja tõe suunas. Ka kõrvaltegelased on hoolikalt välja joonistatud, lisades loolisele pingele moraalse ja vaimse sügavuse.

Mehis Tulk on autor, kelle loomingus kohtuvad spekulatiivne kirjandus, religioosne mõtlemine ja filosoofiline uurimus. Tema kirjutamisviis on süvenev ja mitmetasandiline, eeldades lugejalt kannatlikkust ja kaasamõtlemist. „Kuningas“ on romaan, mis ei paku lihtsat narratiivi ega kiiret tegevust, vaid avab end järk-järgult, võimaldades süvitsi minna nii loole kui selle alltekstidele. Teos on tugevalt seotud esimese osaga, ent arendab edasi ideid ja temaatikat, millest kujuneb terviklik ning isikupärane vaimne eepos, millele on eesti kirjanduses raske otsest paralleeli tuua.