Mehhanismide ja masinate teooria

Õppekogumik Mehhanismide ja masinate teooria kuulub masinaehituse baasaine juurde ning loob sõnavara ja tööriistad, millega analüüsida liikuvate süsteemide ehitust ja käitumist. Teos alustab kinemaatikast: kinemaatilised paarid ja ahelad, vabadusastmed, asendi-, kiiruse- ja kiirendusanaluüs, kiirusepolügoonid ning kiirendusplaanid. Järgneb mehhanismide klassika – neliklülilised ahelad, vänt–liugur, hammasülekanded, tigu- ja planeetülekanded, samuti nukimehhanismid ja nende profiilide kujundamine. Fookus püsib meetodil: autor näitab, kuidas seada üles skeem, valida koordinaadid, esitada liikumisvõrrandid ning kontrollida tulemusi mõõtühikute ja piirjuhtude abil. Eesmärk on tekitada oskus ühendada graafilised võtted ja analüütilised valemid üheks kontrollitavaks tööjärjeks, mida saab rakendada nii õpiülesandes kui ka projekteerimise varases staadiumis.

Dünaamika osa seob jõud ja liikumise: masinate inertsiomadused, impulsi- ja energiaarvutused, liikuva süsteemi tasakaalustamine (staatiline ja dünaamiline), hoorattad ning võnkumised. Tekst toob eraldi välja vibratsioonide tekkeallikad ja lihtsustatud mudeleid (üksvabadusastmeline võnkesüsteem, resonants ja summutus), sidudes need praktiliste järeldustega ülekannete, sidurite, ühendusdetailide ja vundamentide valikul. Sünteesi peatükk koondab pöördülesande: kuidas määrata kinemaatilise ahela mõõtmeid, et liikuv lüli järgiks etteantud trajektoori või ajaseadust; lisaks esitatakse hammasrataste mooduleid, ülekandearvude valikut ning kontaktitingimusi määravad valemid. Läbivalt rõhutatakse tolerantside ja hõõrdumise mõju ning antakse skeemid, mille järgi kontrollida töökindlust ja sujuvust juba eelprojekti tasemel.