Eesti pseudonüümide leksikon 1. osa

Meelik Kahu „Eesti pseudonüümide leksikon. 1. osa“ on bibliograafiline teatmeteos, mis käsitleb eestikeelses trükisõnas aastatel 1821–1900 kasutatud pseudonüüme. Leksikon keskendub nii raamatute kui perioodikaautorite varjunimedele, kaardistades eesti kultuuriloos olulist, kuid sageli varjatuks jäänud nimekasutuse nähtust. Teos koondab andmeid autorite tegelike nimede, pseudonüümide, teoste pealkirjade ning ilmumiskohtade kohta, pakkudes süsteemset ülevaadet varjunimede levikust, iseloomust ja funktsioonidest 19. sajandi eesti kirjanduses ja ajakirjanduses.

Leksikoni ülesehitus on alfabeetiline, kus iga pseudonüümi taga seisab võimalusel viide konkreetsele isikule, bibliograafilised andmed ning vajadusel ka selgitav märkus. Teose teaduslik väärtus seisneb selle põhjalikkuses ja dokumentaalses täpsuses – see pakub olulist töövahendit nii kirjandusloolastele, ajakirjanduse uurijatele kui ka vanema eestikeelse trükisõna kogujatele. Kuna pseudonüümikasutus oli 19. sajandi avalikus ruumis tihe, peegeldab leksikon ka tollase vaimuelu ja ühiskondliku mõttevabaduse piiratust ning sellest tingitud vajadust varjunimede järele. Pseudonüümide taga seisid sageli pastorid, koolmeistrid, talupojad, ärksad mõtlejad ja ärksamad ajakirjanikud.

Meelik Kahu (1944–2003) oli eesti bibliograaf ja kirjandusloolane, kelle uurimishuvi keskendus eelkõige eesti trükikultuuri ja nimekasutuse ajaloole. Tema töö põhines aastatepikkusel arhiivi- ja andmekogumisel, mille tulemusel valmis see unikaalne teatmeteos. Käesolev esimene osa katab ligi kaheksa aastakümmet eestikeelse sõna trükiajalugu, andes edasi selle aja mõttevoolude mitmekesisust ja autoripositsioonide keerukust. Leksikon loob olulise lähtekoha nii edasisteks uurimusteks kui ka kultuurimälu säilitamiseks, olles ühtaegu nii teaduslik tööriist kui ajalooline dokumentatsioon eesti kirjasõna kujunemisest.