Mayday Estonia. Aasta hiljem 2. osa

Kogumik “Mayday Estonia. Aasta hiljem” II osa on ajakirjanduslik raamat, mis ilmus aasta pärast reisiparvlaeva Estonia hukku ja koondab erinevaid käsitlusi ning intervjuusid katastroofi teemal. Teos jätkab esimese osa ülesehitust, pakkudes põhjalikku ülevaadet nii juhtunu kulgemisest kui ka selle järelkajast Eesti ja rahvusvahelises avalikkuses. Raamatu fookuses on ühelt poolt faktid ja ekspertiis – konstruktsiooni nõrkused, hukule viinud võimalikud põhjused ning uurimiskomisjoni töö tulemused – teisalt aga inimlik mõõde, mille toovad esile hukkunute lähedaste ja pääsenute lood. See ühendab dokumentaalse uurimuse ja isiklikud tunnistused, luues tervikliku pildi ühest Eesti lähiajaloo traagilisemast sündmusest.

Sisukord avab raamatu mitmekesise lähenemise: käsitletakse nii Estonia viimaseid tunde kui ka teooriaid, mis kõnelevad etteprogrammeeritud katastroofist või konstruktsioonivigadest. Eraldi peatükid keskenduvad ööle, mil õnnetus toimus, ning küsimusele, kes võib olla vastutav. Teoses on ka populaarseid, kuid vaieldavaid versioone, mis liigituvad pigem fantastilisteks. Rahvusvahelise mõõtme lisavad arutelud majanduslike huvide ja suurte rahasummade üle, mis olid seotud nii laeva kui ka uurimisega. Isikliku poole toovad esile intervjuud ja meenutused: Sigrid Tammes räägib oma abikaasa kummalisest hukkumisest, Artur Alender meenutab poega, kes justkui aimas katastroofi ette, ning Margus Treu viitab eesti meremeestele tehtud ülekohtule. Samuti käsitletakse “viimase foto mehe” lugu ja fantoomkapten Pihti kadumise küsimust. Raamat toob esile, et kannatused ei lõppenud katastroofiööl, vaid kestsid edasi nii lähedaste eludes kui ka ühiskondlikus arutelus.

Teose koostajaks oli BNS-i kirjastus, mis koondas toona ilmnenud artiklid, kommentaarid ja uurivad materjalid. Raamat on osa ajakirjanduslikust seerias, mille eesmärk oli talletada nii sündmuste käik kui ka ühiskondlik reaktsioon, pakkudes lugejale mitmekülgset pilti Estonia hukkumise järelkajadest. “Mayday Estonia. Aasta hiljem” II osa on ühtaegu dokument oma ajast, tunnistus avalikkuse küsimustest ning mälestusmärk hukkunutele ja nende lähedastele. Sellisena on see oluline lisa katastroofi käsitlevasse kirjandusse, mis peegeldab nii ametlikke järeldusi kui ka inimeste isiklikke tundeid ja kahtlusi.