Bob Ellerhein

Maximilian Põdderi jutustus Bob Ellerhein jälgib talupojaperest pärit noore mehe teekonda Tartu üliõpilasena. Põllumehest isa Mäe Mihkel tahab pojast teha kirikuõpetaja, sest vaimuliku amet seostub kindla leiva ja austusega, kuid Robert, keda kõik Bobiks kutsuvad, valib tohtriõpingud. Teos avab Tartu linna ja Taaramäe argise rütmi, ülikooli ja kliiniku elu ning pinged koduse ootuse ja isikliku kutsumuse vahel. Pööre saabub siis, kui talu satub tulekahju tõttu raskustesse ja perekond ei jaksa enam poega ülikoolis ülal pidada. Bob peab otsustama, kuidas jätkata õpinguid, aidata vanemaid ja mitte kaotada iseenda teed.

Raamat kõneleb eesti esimese põlvkonna haritlasest, kelle õlgadele kogunevad nii perekondlik vastutus kui rahvusliku liikumise ideed. Põdder keskendab suure osa jutustusest üliõpilaste omavahelistele aruteludele, kus kõlavad Jakobsoni programmi vaated ja vaidlus baltisaksa seisukohtadega. Oluliseks kujuneb küsimus, millise keele ja kultuuri kõrval peab noor eestlane end harituna tundma ning millise hinnaga on võimalik tõusta talupoja pojast linnaharitlaseks. Teos ühendab kooli, ülikooli, kliiniku ja kodukoha maailma ning näitab, kuidas rahvuslik ärkamine väljendub mitte ainult loosungites, vaid ka konkreetsetes valikutes: millist ametit õppida, kus töötada, kelle poole hoida.

Moritz Maximilian Põdder oli 19. sajandi lõpu eesti kirjanik ja tõlkija, kes õppis ise Tartu ülikoolis ning kuulus Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Üliõpilaste Seltsi ringi. Ta kirjutas peamiselt jutustusi ning tõlkis saksa ja vene kirjandust, tuntumate tööde seas ka Tolstoi romaani Sõda ja rahu. Bob Ellerhein jäi tema ainsaks pikemaks algupäraseks proosateoseks ning pälvis omal ajal Eesti Kirjameeste Seltsi auhinna. Hiljem on jutustust korduvalt ümber trükitud nii koolikirjanduse sarjas kui Loomingu Raamatukogus ning digitaalse raamatuna, mis on hoidnud Põdderi nime eesti kirjandusloos elus isegi siis, kui ülejäänud looming on pigem bibliograafide ja kirjandusajaloolaste huviorbiidis.