See linnuke on lein

„See linnuke on lein“ on teos, mis põimib endas leina, keele ja kujundi. Lugu algab ema surmaga – sündmusega, mis raputab põhjalikult üht Londonis elavat perekonda. Kaks väikest poissi ja nende isa, kes tegeleb Ted Hughesi loomingu uurimisega, jäävad silmitsi kaotuse lõikava reaalsusega. Tühjus, mida nad tajuvad, ei ole ainult füüsiline, vaid ka keeleline ja eksistentsiaalne. Just sellesse haavatud ruumi astub ootamatult Vares – olend, kes pole lihtsalt lind, vaid metafoorne kuju: leina saadik, müütiline olend, kes on ühtaegu pealetükkiv ja tervendav.

Teos ei järgi klassikalise romaani reegleid. Selle asemel on tekst katkendlik, vaheldudes dialoogi, sisemonoloogide, poeetiliste kujundite ja müütiliste peegelduste vahel. Vares esineb kord hoolitseva lapsehoidjana, kord karmi õpetaja või õrritava triksterina, kehastades leina mitmekesiseid ja vastuolulisi tahke. Raamat ei paku lohutust traditsioonilises mõttes, vaid pigem näitab, kuidas lein ei allu struktuurile ega ajale. See esitusviis nõuab lugejalt keskendumist ja valmidust aktsepteerida tähenduste killustumist. „See linnuke on lein“ on teos, mis esitab rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid teeb seda viisil, mis ulatub sügavale inimese tundeelu tuumani.

Max Porter on briti kirjanik, kelle looming paikneb ilukirjanduse ja luule piirimail. Enne täiskohaga kirjanikuks hakkamist töötas ta mitmete kirjastuste juures toimetaja ja raamatukaupmehena. Tema debüütromaan „See linnuke on lein“ (inglise keeles *Grief is the Thing with Feathers*) pälvis tähelepanu oma ebatavalise vormi ja emotsionaalse mõju poolest ning tõi talle mitmeid kirjandusauhindu. Porterit on mõjutanud nii briti luuletraditsioon kui ka eksperimentaalne kirjandus, ning tema teosed käsitlevad sageli leina, armastuse ja keele piiride temaatikat.