Kolumbuse ja Castro radadel. Kuuba tallinlase pilguga

Max Laossoni teos „Kolumbuse ja Castro radadel. Kuuba tallinlase pilguga“ on reisikirjanduslik aruanne, mis ühendab geograafilise vaatlusvõime sotsiaalsete ja poliitiliste tähelepanekutega. Autor viibib Kuubal 1960. aastate esimeses pooles – ajal, mil saareriik on just läbimas sügavat ühiskondlikku muutust pärast revolutsiooni. Reisikirjas põimuvad omavahel isiklikud muljed ja kultuurilised seosed, samas kui vaatepunkt jääb teadlikult tasakaalu püüdlevaks, esitades nähtut ideoloogiliselt sobivas, ent kohati siiski vaimukalt isikupärases võtmes. Laosson liigub linnadest maakohtadesse, jälgib igapäevaelu, külastab muuseume ja ajaloolisi paiku ning vestleb kohalikega, andes edasi muljeid, mis moodustavad kaleidoskoopilise pildi Kuubast Fidel Castro valitsemise algusaastatel.

Teose keskmes on paralleel ajaloolise ja kaasaegse Kuuba vahel – Christoph Kolumbuse aegse avastamata maa ja revolutsioonijärgse, sotsialistliku ühiskonna ülesehitamise vahele seatakse teatud narratiivne sild. Laossoni pilk on detailitundlik ning sageli keskendub ta aspektidele, mis tollastes ametlikes reisikirjades harvemini esile tõusid: näiteks tänavate melu, inimeste hoiakud, kohalike elulaad või toidukultuur. Raamat ei paku mitte ainult geograafilist reisikirjeldust, vaid ka nõukogude-aegset arusaama sellest, milline peaks üks edumeelne arenguriik välja nägema, olles justkui tõend marksistliku maailma ühtsuse ja leviku kohta.

Max Laosson oli eesti ajakirjanik ja publitsist, kelle looming hõlmas nii reisikirju kui päevakajalisi ülevaateid. Teda iseloomustas oskus ühendada poliitiline diskursus eluliste detailidega ning tuua lugejani maailmakogemust, mis jäi suurele osale eestlastest tollal kättesaamatuks. Tema reisikirjad olid ühtaegu informatiivsed ja ideoloogiliselt kooskõlas ajastu ootustega, ent samas ei puudunud neist ka isiklik vaatepunkt ja kultuuriline uudishimu.