Sinihabe. Filmistsenaarium Krzysztof Zanussi filmile
Sinihabe. Filmistsenaarium Krzysztof Zanussi filmile
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Perioodika | 1988
- 55 lk | Pehmekaaneline | 140 x 195 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Max Frischi „Sinihabe” on filmistsenaarium, mille autor kirjutas koostöös Poola režissööri Krzysztof Zanussiga. Teos on üles ehitatud kui dialoogikeskne, psühholoogilise pingega laetud käsitlus, kus kesksel kohal on eksistentsiaalsed ja eetilised küsimused. Lugu keskendub mehest, keda süüdistatakse mitme naise surmas, kuid kes ise eitab igasugust süüd. Süžee ei kulge klassikalise kriminaalromaani loogikas, vaid keskendub sellele, kuidas kahtlus, süü ja identiteet inimeses endas kujunevad ja põimuvad. Tegu on vaimse ja moraalse vastasseisuga, mis avab küsimusi mitte ainult konkreetse juhtumi, vaid ka inimsuhte ja vastutuse kohta laiemalt.
Seniilse ja filosoofilise tonaalsusega käsikiri avaneb järk-järgult läbi ülekuulamise ja vestluste, kus süüdistaja ja süüdistatav vahetavad rolle ja seisukohti. Dialoogidesse põimitud mõttearendused seavad kahtluse alla kindla tõe olemasolu ning rõhutavad isikliku tõlgenduse ja mälupildi olulisust. Frisch kasutab minimalistlikku tegevuslikku raamistikku, et tuua esile sisemised pinged, mis kujunevad inimest usutledes, tema motiive kaevates ja enesepilti nihestades. Tegemist ei ole üksnes filmi stsenaariumiga, vaid iseseisva kirjandusliku teosega, mille tonaalsus ja vorm sobituvad Frischi varasema loominguga, eriti tema huvidega identiteedi, süü ja moraali vastu.
Max Frisch (1911–1991) oli šveitsi saksa keeles kirjutav kirjanik ja dramaturg, kelle loomingus mängisid olulist rolli küsimused identiteedist, vastutusest ja ajalikust olemisest. Ta on tuntud romaanide „Stiller” ja „Homo Faber” ning näidendite poolest, mis analüüsivad modernse inimese vaimseid vastuolusid. „Sinihabe” seostub otseselt Frischi hilise loomingu vaimse suunitlusega, kus teatraalne vorm ja filosoofiline sügavus põimuvad. Koostöö Zanussiga avardas tema väljendusvahendeid ka filmikunsti suunas, kuid tekst säilitab tugevalt kirjanikule omase introspektiivse ja pingestatud stiili, mis teeb sellest huvipakkuva teose ka väljaspool filmi konteksti.
