Homo faber

„Homo faber” on Max Frischi romaan, mis ilmus eesti keeles 1965. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas. Teos kujutab modernse tehnikasajandi inimest, kelle mõtlemist ja tegusid juhib ratsionaalsus ja praktiline arutlusvõime. Peategelane on insener Walter Faber, kelle elu ja maailmapilt on tugevalt mõjutatud tehnikauskumusest ning kalkuleerivast suhtumisest inimestesse ja suhetesse. Romaani keskmes on aga traagiline lugu, mis toob esile, kui piiratud on tehniline mõistus siis, kui tegemist on inimlike tunnete ja saatuslike kokkusattumistega.

Frisch seob romaanis kaasaegse inimese elukogemuse antiiktragöödia arhailise mudeliga. „Homo faber” tõstatab küsimuse, kas tehniline ratsionaalsus suudab asendada inimlikku tarkust ja empaatiat, või muutub see hoopis saatuslikuks jõuks, mis viib hävinguni. Romaani traagika peitub ootamatutes seostes ja avastustes, mis muudavad peategelase elu pöördumatult. Ain Kaalepi tõlgitud tekst toob esile Frischi selge ja täpse stiili, mis avab lugejale nii modernse ühiskonna probleemid kui ka igi-inimliku eksistentsi hapruse.

Max Frisch (1911–1991) oli šveitsi kirjanik ja arhitekt, keda peetakse üheks 20. sajandi olulisemaks saksa keeles kirjutavaks autoriks. Tema loomingus põimuvad ühiskonnakriitika, identiteedi ja eksistentsi teemad. Frischi teostes, nagu „Stiller”, „Homo faber” ja „Mein Name sei Gantenbein”, käsitletakse küsimusi inimese enesemääratlusest ja vastutusest oma tegude eest. Lisaks proosale kirjutas ta ka näidendeid, millest tuntumad on „Härra Biedermann ja tulesüütajad” ning „Andorra”. „Homo faber” kuulub tema kuulsamate teoste hulka, olles maailmakirjanduse klassika ja peegeldades sügavuti 20. sajandi inimese sisekonflikte.