Don Juan ehk armastus geomeetria vastu. Eluloomäng. Näidendid

Max Frischi kogumik „Don Juan ehk armastus geomeetria vastu. Eluloomäng. Näidendid“ koondab kahte temaatiliselt ja vormiliselt erinevat, ent filosoofiliselt sügavat draamateost, milles autor käsitleb inimese identiteeti, vabadust ja vastutust. „Don Juan ehk armastus geomeetria vastu“ on klassikalise Don Juani müüdi uusversioon, kus legendaarne võrgutaja ei tegutse enam ihade ajel, vaid kannab endas külma ratsionaalsust ja esteetilist ideaali. Frischi Don Juan on mees, kes suhtub armastusse kui geomeetrilisse printsiipi – korrastatud ja süsteemse iluna, mis välistab kaose ja sügavuse. Näidend on vaimukas ja teravmeelne, ent samas traagiline peegeldus inimesest, kes ei suuda ega soovi siduda end teise inimesega.

„Eluloomäng“ (saksa keeles *Biografie: Ein Spiel*) on eksperimentaalsem näidend, milles peategelane, teadlane Hannes Kürmann, saab võimaluse oma elu „uuesti mängida“ – muuta valikuid ja sündmusi, mis on teda viinud tema senise eksistentsini. Lavale kerkib küsimus: kas inimene suudab üldse muuta oma olemust, või kordub kõik hoolimata teisest algusest? Frisch arutleb vaba tahte ja korduvuse üle, ühendades filosoofilise uurimise mängulise struktuuriga, kus tegelased astuvad sisse ja välja rollidest, otsekui lavastades elu ise. Näidendi eneseteadlik vorm tõstab esile inimese katse mõtestada oma elu narratiivina – mis sageli osutub illusoorseks.

Max Frisch (1911–1991) oli šveitsi kirjanik ja arhitekt, kelle loomingule on iseloomulik eksistentsiaalne süvitsiminek, identiteedi ja rollide küsimused ning ühiskondliku eetika probleemid. Tema teosed, nii proosas kui draamas, esitavad tihti peegli tänapäeva inimesele, kes elab valikute ja tagajärgede pingeväljas. Frischi keel on täpne, sageli irooniline, kuid alati sisemiselt nõudlik. Käesolev näidendikogumik näitab teda kahe väga erineva, ent siiski läbinisti frisšliku lavateksti kaudu autorina, kes seob filosoofilise mõtlemise teatraalse vormiga tundlikult ja meisterlikult.