„Zeusi mälestused“ on Maurice Druon’ sulest pärinev teos, milles vanakreeka jumalate maailma valitseja Zeus kõneleb iseenda elu ja ajastu sündmustest. Loo vorm on mälestustena esitatud monoloog, mis seob mütoloogilised juhtumid isikliku vaatepunkti ja tagasivaatega. Zeus esineb mitte ainult kõikevõimsa taevajumalana, vaid ka isikuna, kellel on mälu, arvamused ja suhted. Ta jutustab oma päritolust, võimuvõitlusest, suhetest teiste jumalate ja surelikega, andes häältekesksuse kaudu uue tooni antiikmütoloogiale, mis on traditsiooniliselt esitatud välise vaate kaudu. Teose kaudu saab müütiline maailm psühholoogilise mõõtme, kus igavikulised olendid näivad käituvat sarnaselt inimestele.
Jutustuse keeles on tajuda irooniat ja mõningast enesevaatlust. Zeus, kes on harjunud austuse ja kuulekusega, kommenteerib oma tegusid ning teiste käitumist kerge üleoleku või mõistmatuse varjundiga. Jumalatevahelised suhted, armusuhted, reetmised ja liidud moodustavad loo telje, mille kaudu autor pakub müütidele tõlgendust, mis on ühtaegu arhailine ja tänapäevane. Kogu tekst on vormitud nii, nagu Zeus oleks otsustanud oma elust kirjutada kroonika — mitte selleks, et end õigustada, vaid et panna kirja, kuidas asjad tema silmis olid. Sel viisil muutub „Zeusi mälestused“ ühtviisi nii isiklikuks ülestunnistuseks kui ka kommentaariks võimu, ajastu ja jumalikkuse tähenduse üle.
Maurice Druon oli prantsuse kirjanik, kelle looming liikus ajaloolise ja mütoloogilise ainestiku vahel. Ta saavutas rahvusvahelise tuntuse romaanisarjaga „Neetud kuningad“, kuid kirjutas ka novelle, näidendeid ja esseesid. Druon kuulus Prantsuse Akadeemiasse ning tegutses lisaks kirjandusele ka avalikus elus. Tema teoseid iseloomustab huvi ajaloo ja inimloomuse vastu, mida ta käsitles sageli läbi isiklike lugude ja narratiivide. „Zeusi mälestused“ on üks näide tema oskusest anda häält kujuteldavatele tegelastele, luues nende kaudu kõnekad peegeldused võimust, suhetest ja ajastust. Zeusi kaudu kõneleb Druon mitte ainult antiikjumalatest, vaid ka inimesest ning tema püüdlusest mõista oma koha tähendust ajas.