Raudne kuningas

Maurice Druoni romaan „Raudne kuningas“ avab ajaloolise romaanisarja „Neetud kuningad“ esimese peatüki, viies lugeja 14. sajandi alguse Prantsusmaale. Teose keskmes on kuningas Philippe IV, hüüdnimega Raudne kuningas, kelle valitsusaega iseloomustab tugev keskvõim, rahareformid ja konfliktid nii paavstivõimu kui Templiordu rüütlitega. Romaan algab stseeniga, kus kuningas annab käsu vahistada kogu Templiordu – ajalooline sündmus, mis käivitab sündmusteahela, millest hargneb lahti terve dünastiline tragöödia. Poliitilised intriigid, reetmised ja isiklikud draamad kujundavad sündmuste kulgu, mille tagajärjed ulatuvad kaugemale kui ühe valitseja eluiga.

Druoni stiil ühendab ajaloolise detailitäpsuse ja ilukirjandusliku kujutlusvõime. Tegelaste seas leidub ajaloolisi isikuid, kelle moraalne mitmetahulisus muudab nad elavaks ja usutavaks. Philippe IV ei ole ainult raudne ja külm valitseja, vaid ka isa, abikaasa ja poliitiline strateeg, kes seisab silmitsi õukonnavõimumängude ja omaenese vereliini nõrkusega. Lugejat viiakse vaheldumisi nii paleedesse kui ka kloostritesse, kohtusaalidesse ja salajastele kohtumistele, näidates, kuidas üksikute otsused ja kirgedest kantud valikud määravad saatust rohkem kui seadused või jumalik kord. Teoses leiavad oma koha ka need, kelle võim on näiline või varjatud, kuid kelle mõju on kaugeleulatuv.

Prantsuse kirjanik Maurice Druon (1918–2009) oli lisaks kirjanduslikule tegevusele ka akadeemik, poliitik ja Prantsuse Akadeemia liige. „Neetud kuningate“ sari, mida ta kirjutas aastatel 1955–1977, on üks tema tuntuimaid saavutusi ning kujunenud prantsuse ajaloolise romaani tüvitekstiks. Druoni lähenemine ajalookirjutusele on tasakaalus faktitäpsuse ja jutustava vormiga, muutes keeruka poliitilise ja ajaloolise konteksti laiale lugejaskonnale mõistetavaks. „Raudne kuningas“ kui sarja avateos loob tugeva aluse järgnevatele osadele, kus Prantsusmaa kroon muutub järjest hapramaks, andes tunnistust sellest, kuidas ajalugu sünnib inimese nõrkustest ja kirest võimu järele.