Laia tee seadus. Kohturomaan

Mauri Sariola romaan „Laia tee seadus“ on Soome õigussüsteemi ja kriminaalmenetluse teemaline teos, mis kuulub nn kohturomaani žanrisse. Tegu ei ole pelgalt põnevuslooga, vaid realistlikult üles ehitatud jutustusega, mis keskendub õiguse ja ebaõigluse, moraali ja seaduse vahekorra uurimisele. Teose keskmes on kriminaaljuhtum, mille uurimisse ja lahendamisse on kaasatud nii politseinikud, prokurörid, advokaadid kui ka kohtunikud. Samal ajal jälgitakse süüdistatava, kannatanute ja tunnistajate vaatepunkte, mis lisavad loole psühholoogilist sügavust ja ühiskondlikku mõõdet.

Sariola toob oma teoses esile, kuidas õigusemõistmine ei ole kunagi pelgalt tehniline protsess, vaid sisaldab endas keerulisi inimlikke ja eetilisi valikuid. Konfliktid tekivad nii õiguse tõlgendamise kui ka inimlike nõrkuste tõttu, mis mõjutavad uurimist ja kohtuotsuseid. Romaanis kujutatud menetlused on detailirohked ja sisuliselt täpsed, kuid samas on narratiiv hoitult pingeline ja rütmiline. Sariola ei keskendu üksnes kuriteo enda paljastamisele, vaid ka sellele, kuidas ühiskond kuritegudele reageerib ning millised hoiakud ja eelarvamused mõjutavad õigusemõistmist. See loob võimaluse lugejal mõelda, mis on tegelikult õiglane ning millised on seaduse piirid.

Mauri Sariola (1924–1985) oli tuntud soome krimikirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingus ühenduvad täpselt kujutatud õigussfäär ja ühiskonnakriitiline pilk. Ta avaldas kümneid romaane, milles uuriti kuritegevuse tagamaid ning Soome ühiskonna kitsaskohti. Sariola tegelased ei ole must-valged: nii süüdlased kui uurijad on sageli mitmetahulised, kahtlevad ja inimlikud. „Laia tee seadus“ on iseloomulik näide tema kohturomaanide sarjast, milles keskendutakse õiguse ja moraali kokkupõrgetele ning inimese haavatavusele süsteemide sees. Eesti lugejale pakub see lugu võimalust piiluda põhjanaabrite õigusemõistmise köögipoolele, ajastul, mil seaduse rakendamine oli tugevalt institutsionaliseeritud, ent alati mitte veatu.