Triumfivärav

Matti Mazajevi jutukogu „Triumfivärav“ koondab endas lühivorme, milles põimuvad argielu tähelepanekud, sotsiaalne kriitilisus ja teatud melanhoolne huumor. Kogumiku nimilugu „Triumfivärav“ on ühtaegu konkreetne ja kujundlik – pealkiri viitab sümboolsele siirdumisele või piirile, mille ületamine ei pruugi tähendada võitu, vaid pigem elu vältimatut liikumist. Mazajev vaatleb inimesi olukordades, kus nad puutuvad kokku enda või ühiskonna seatud piiridega, olles sageli sunnitud tegema kompromisse, mis ei pruugi tuua rahuldust, kuid on siiski paratamatud. Need lood toovad esile argise pinge ja väikese inimese sisemise vastupanu vaiksele allaheitlikkusele.

Tekstides leidub teravmeelsust, mis on pigem peidetud kui pealetükkiv, ning jutustaja positsioon on sageli kergelt irooniline, kuid mitte küüniline. Mazajev keskendub detailidele, mis võivad esmapilgul näida tähtsusetud, kuid mille kaudu hakkab hargnema tegelase iseloom või tema sisemine rahutus. Lood on pigem vaatlused kui sündmuste kirjeldused, tihti avatud lõpuga ja suunatud rohkem atmosfääri loomisele kui süžeelisele arengule. Kirjutis ei paku dramaatilisi kulminatsioone, vaid tasast pinget, mis kandub lugejani läbi tuttava keskkonna ja olukordade, mille alltekst on laiem kui nende pealispind lubab aimata.

Matti Mazajev (1944–1991) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle proosa keskendus tihti argielu varjatud pingetele ja väikeste inimeste sisemaailmale. Tema tekstides põimub nõukogude olustik kirjandusliku tundlikkusega, mis võimaldab märgata allhoovusi, mida pelgalt sotsiaalne käsitlus ei haaraks. „Triumfivärav“ kuulub Loomingu Raamatukogu sarja ning esindab hästi Mazajevi loomingut, kus olmeliste olukordade kaudu kerkivad esile eksistentsiaalsed küsimused – lihtsuse taga peitub vaikne, ent kõnekas sügavus.