Triumfivärav

Pahemalt poolt piiras teed kalmistu tuttav hall kiviaed, selle harja kattis oliivroheline hatune sammal nagu vaht. Jalge all oli samuti tuttav vana munakivisillutisega tee, kus kohati kasvas kivide vahel madalat kummelit, kohati pisikesi teelehti, teed ei olnud sõitmiseks kasutatud, igatahes mitte sel aastal. Ent see, mida Lipponen silmas paremal, oli talle uudiseks. Teest natuke maad eemal, eraldatud õliste, jälgilt lehkavate jäätmehunnikutega, kulges tänav, see läks rööbiti teega, ja kaugemal, nõgeseid, koirohtu, takjaid ning paiselehti täis kasvanud, esialgu ilmselt veel ehitustegevusest kõrvale jäänud eikellegimaa taga kerkisid majad, kastitaolised, ruudukujulised, oma klaasitud aukudega Ilmetult p õrnitsevad inimelamud, kaubanduskeskused, garaažid, uue mikrorajooni ehitised. «On see juba siiagi, lausa kalmistu naabrusse joudnud levida? Veel mõni aasta tagasi, või millal see nüüd oligi, kui viimati siitkaudu sõitsin, oli seal mets ja põllud. Kes see ütleski, et linn on nagu vähktõbi looduse kehas. See ta tõesti näib olevat. Linn levib ja tapab kõik oma teele sattuva nagu halvaloomuline kasvaja, ja ei osata seda esialgu ravida, ohjeldada, kas või ainult ta loomust muuta ... Aga mi see minu asi on! Tõepoolest? Ja ... kas too võrdlus pole mitte liiga hüperboolne? Kipub olema.» Lipponen pidi juba edasi minema, ent heitis uuesti pilgu lähimatele hoonetele. Need olid elumajad. Aknad vaatasid vastu mustade ja tühjadena ilma kardinate või muude märkideta, et nende taga elutsevad inimesed. Ka elutud ja alasti rõdud rääkisid sellest, et majad on elaniketa. «On nad tõesti tühjad? Näib nii. Selle kisendava korteripuuduse ajal! Inimestel pole võimalik endale korterit üürida ega osta, ja peremees või firma laseb majadel tühjalt seista. Tuttav lugu…!”
Karjalastel on rikkad rahvaluuletraditsioonid, kuid rahvuslik kirjandus...?
Mazajev sündis 1926. a. Leningradis. 1930-ndatel siirdus pere Soome, kuid naasis peale Teist maailmasõda Nõukogude Liitu.
Kirjanduslikku tegevust alustas Mazajev 1956. aastal tõlkijana. Esikraamat andis tunnistust autori jutustajaandest. Ta tõi karjala soomekeelsesse proosasse värsket psühholoogilist eritelu ja urbaniseerunud tegelaskujusid.
Sisukord: , Pele naeratus , Triumfivärav , Põgenemise võimalikkus , 1944. aasta juulis , Kiviku aed , Trepp