Kolm kuningatütart. Eesti muinasjutt

„Kolm kuningatütart“ kuulub Matthias Johann Eiseni ulatusliku muinasjuttude kogu hulka ning esindab eesti rahvapärimuse traditsioonilist vormi ja temaatikat. See muinasjutt toob lugejani loo kolmest kuningatütrest, kelle elusündmused hargnevad mitmete katsumuste ja üleelamiste kaudu. Tüüpilise rahvajutu võtmes arenev sündmustik sisaldab nii müstilisi motiive kui ka moraalseid õppetunde. Tegu pole pelgalt laste looks mõeldud jutustusega, vaid pigem arhetüüpse narratiiviga, mis kannab endas rahvakultuurile omast sümbolismi ja väärtusi, sealhulgas tarkuse otsingut, kannatlikkust, vendlust ja truudust.

Jutustuse kompositsioon järgib eesti rahvajuttudele iseloomulikku rütmi – kordused, järkjärguline pingekasv ja lõpuks õiguse võidutsemine. Tegelaskujude seas leidub nii üleloomulikke abistajaid kui ka proovilepanevaid vastaseid, keda tuleb kavaldada, petta või võita. Kesksel kohal on kangelase teekond, mille kaudu areneb nii süžee kui ka tegelase sisemine küpsemine. Selle kaudu toimib lugu ühtaegu nii meelelahutusliku kui ka kasvatusliku tekstina, mille juured ulatuvad suulise pärimuse aega, ent mille tähendus ei ole kadunud ka tänapäevases kontekstis. Ilo kirjastuse väljaanne säilitab võimalikult palju algupärast vormi ja keelekasutust, andes edasi autentset rahvalikku hõngu.

Matthias Johann Eisen (1857–1934) oli üks silmapaistvamaid eesti rahvapärimuse kogumise ja talletamise eestvedajaid. Tema panus rahvajuttude kirjapanemisse oli märkimisväärne: kokku kogus ja süstematiseeris ta üle 90 000 rahvaluuleteksti. Eisen ei olnud pelgalt koguja, vaid ka uurija, kelle teaduslik lähenemine rahvapärandile aitas luua aluse eesti rahvaluuleteadusele. Tema kogutud muinasjutud, sealhulgas „Kolm kuningatütart“, kuuluvad kultuuripärandi tuumikusse ning pakuvad nii ajaloolist kui ka kirjanduslikku väärtust. Läbi Eiseni tööde elab edasi kollektiivne kujutlusvõime ja eestlaste suuline traditsioon, mis ulatub sügavale rahva enesetaju juurtesse.