Imesõrmus

Kogumik „Imesõrmus” esitab valiku Matthias Johann Eiseni trükistest pärit rahvajutte, mille on koondanud ja toimetanud Eduard ning Gerda Laugaste. Teos seob ühe kaane alla eri paikkondadest kirja pandud teisendid ning näitab, kuidas sama süžee liigub külast külasse ja võtab kohaliku kõnepruugi ning kombe omaks. Raamat järgib rahvajutu enda rütmi: lühike algus, selge ülesanne, katsed ja pööre, mille järel moraal ei ole õpetus, vaid olukorra lahendus. Tekstid on pandud kõrvuti nii, et lugeja saab vaadelda kordusi ja erinevusi; sellest kujuneb pilt, kus muistend, imemuinasjutt ja pajatus asuvad ühele riiulile, ent hoiavad igaüks oma otstarvet. Illustraator Peeter Ulas toetab nappide piltidega jutu kulgu, mitte ei tõlgenda seda üle, ning laseb motiivil kanda tähendust ilma lisaseletuseta. Nõnda toimib teos esmalt lugemisena, aga samal ajal ka väikese võrdleva folkloristika tööriistana, mis näitab, kuidas jututüüp püsib, ent teisend elab oma elu.

Raamat sobib sirvijale ja süstemaatilisele lugejale korraga. Lapsele annab ta puhta jutukeele ning korduse, mis toetab kuulamist; täiskasvanule pakub ta ülevaate, kuidas rahvajutu vorm hoiab endas nii meelelahutust kui teadmise kandmist. Laugaste koostatud valik rõhutab, et rahvajutt ei ole museaal, vaid kasutuses olev mõtlemisviis: tegelane teeb valiku, kogukond mõõdab tegu ja jutustaja talletab otsuse kujundina, mis on arusaadav ka järgmises põlves. Teos annab võimaluse lugeda kõrvuti sama motiivi mitut lahendust, näha kommete kirjeldusi ning vaadelda, kuidas keel märgib maastikku, ametit ja ajakorda. Nii tekib lugejal oskus märgata teksti sees toimivaid võtteid: kordus kui mälu ankur, piltlikkus kui arutluse tugi, tempo kui pingutus- ja puhkekoha vaheldus. Kogumik on ühtaegu kodune lugemine, kooli lisamaterjal ja tõend selle kohta, et suuline pärimus elab edasi kirjaridades, kui teda esitatakse ilma liigse ilustamiseta.

Matthias Johann Eisen on eesti rahvaluule kogumise ja vahendamise keskne nimi, kelle tööde mõju ulatub nii lugemislauale kui uurimiskabinetti. Ta kogus ja toimetas suure hulga rahvajutte, vanasõnu ja muistiseid ning pani aluse käsitlusviisile, kus jutt on ühtaegu tekst ja kultuurinähtus. Eiseni puhul on oluline järjekindlus: ta talletas jutustaja häält, kirjeldas paikkonda ja märkis üles tarvitatud keelekuju, mis lubab tänasel lugejal näha, kuidas elati ja räägiti. Tema pärand elab käesolevas valimikus edasi: teos näitab, et kogumine ei olnud pelk registritöö, vaid arusaam sellest, kuidas ühine mälu püsib. Eisen tõi rahvajutu avalikkuse ette kui toimiva vormi; see kogumik hoiab sama joont, lastes tekstil kõneleda ning lugejal panna tähendused paika jutu enda loogika järgi.