Vastuseta. Luulet

Mats Traadi luulekogu „Vastuseta“ koondab 1990. aastate alguse vaimuõhustikus kirjutatud värsse, milles põimuvad aeg, mälu, kodumaa ja üksikisiku sisekaemus. Kogu alatoon on vaoshoitult meditatiivne: küsimused, mis esitatakse ajale, ajaloole või iseendale, jäävad sageli vastuseta, nagu pealkirigi viitab. Traadi luulele omaselt on tekstides tunda tugevat sidet maastiku ja kodupaigaga, kuid seekord lisandub sellele ka eksistentsiaalne toon – tunnetus, et midagi on jäädavalt kadumas või ümber kujunemas. See on kogumik, kus vahelduvad luule ja vaikuse, sõna ja tühjuse vahelised pinged.

Paljudes tekstides kõlab isiklik ajalugu läbi üldisema kultuurilise ja poliitilise murrangu tausta, mida 1990. aastate algus Eestis endast kujutas. Samas ei ole kogumik poliitiline traditsioonilises mõttes, vaid pigem vaade inimese kohale muutuvas maailmas, kus suuremad nihked avalduvad vaikselt – keeles, mõtlemises, paigatunnetuses. Luuletustes kasutatakse sageli nappi kujundikeelt, kus iga sõna on kaalutletud ja asetatud kohale, kus see kannab ka varjatumat tähendust. Kodumaa ei ole pelgalt koht, vaid aja- ja väärtustekandja, millega suhestumine ei pruugi olla lihtne ega lõpuni klaar.

Mats Traat (1936–2022) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja näitekirjanik, kelle looming ulatub 1960. aastatest 21. sajandisse. Ta on tuntud eelkõige oma põllumajandusühiskonna muutusi kujutava epopöa poolest, kuid luules väljendub tema käekiri veelgi selgemalt – napp, täpne ja vaimselt süvenev. „Vastuseta“ esindab tema küpsemat luulet, kus elu mõtestamine ei tule mitte kindlate vastustena, vaid vaikuse, tagasivaatamise ja küsimuste kaudu. Traadi luule jääb eesti kirjanduses olulisele kohale just oma püsivuse ja vaikiva aususe tõttu.