Sügislootus. Luulet 1975-1985

Mats Traadi luulekogu „Sügislootus. Luulet 1975–1985” koondab kümnendi vältel valminud värsse, milles autor jätkab talle iseloomulikku pihtimuslikku ja süvenevat mõtteluulelaadi. Traadi luule on vaikne ja kaalutlev, sageli isiklik, ent samal ajal ülekantav ka laiema kogemuse väljenduseks. Tema tekstidesse on põimitud elu mõtestamise kihistus, mis lähtub sageli igapäevaelu detailidest, ent avaneb filosoofilisteks üldistusteks. Nostalgia ja aastaaegade vaheldumise motiivid loovad kujundikeele, kus sügis – ja lootus selle sees – ei tähenda pelgalt looduse kulgu, vaid ka inimea tasast pöördumist sisekaemuse poole.

Mitmed luuletused selles kogumikus on inspireeritud kultuuriloolistest vihjetest ja allusioonidest, mis viitavad eesti kultuuri püsiväärtustele ja ajaloolisele aluspõhjale. Need tekstid toimivad tihti dialoogis mineviku ja kirjandusliku pärandiga, osutades nii ühiskondlikele muutustele kui ka isikliku mälu toimimisele. Traat ei kasuta otsest poliitilist kõnepruuki, kuid tema luule on siiski ajas ja paigas kindlalt ankurdatud, kajastades oma ajastu vaimset kliimat. Ta ei kiirusta järeldustega, vaid laseb sõnadel settida ja kujunditel luua tasakaalustatud, sisemiselt pingestatud maailma.

Kogumiku lõpetab valik kirjanduslikke epitaafe „Veel Harala elulugusid”, mis moodustavad omamoodi järje Traadi varasemale proosateosele „Harala elulood” (1976). Need luuletused pakuvad kokkuvõtlikke ja sageli iroonilis-alatooni elukirjeldusi, mis mõjuvad nagu lühivormis miniatuurid inimeste eluteedest. Epitaafide kaudu põimub luulesse ajalik ja igavikuline mõõde, andes kogumikule vaheldusrikkust ja samas tugevdades selle terviklikku tonaalsust. „Sügislootus” on seega nii sisekaemuslik luulekogu kui ka ühiskondlikult tundlik tekstikogum, milles väljendub Traadi rahulik, ent terane pilk inimese ja aja üle.